Reegliteta pole sporti, nendeta pole mõeldav ka toimiv spordisüsteem. Julgen väita, et praegu on Eesti spordi regulatsioonid liialt üldsõnalised või puudulikud. Viimase kümne aasta jooksul pole spordielu korralduses tehtud ühtegi sisulist muudatust. Mitmed probleemid saavad alguse ka persoonide tasandilt.
Kitsaskohti on palju – seepärast piisab vaid põletavamate probleemide väljatoomisest.
Eesti spordi kongressil, spordirahva kõige laiapinnalisemal esindusfoorumil, puudub otsustav jõud. Kongressi otsused pole siduvad. Seepärast on praegu aktuaalsed needsamad teemad, mis kümne aasta eest. Märgilise tähendusega on fakt, et näiteks spordipoliitika töörühma juhtideks määrasid iseennast (Sic!) tippametnikud-funktsionäärid, kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles ja EOK peasekretär Toomas Tõnise.
Eesti spordil puudub arengukava ja seda pole kunagi eksisteerinudki. Sport on vast ainuke eluvaldkond Eestis, millel puudub konkreetne visioon ja arenguplaan. Pearaha maht, spordirajatiste hulk, klubide või medalite arv – see pole visioon.
Eesti spordi rahastamine sõltub suuresti pahedest ehk siis mida rohkem tarbitakse alkoholi, mida rohkem suitsetatakse ja tegeletakse hasartmängudega, seda parem spordile. Seda rohkem on spordi edendamiseks raha. Üks spordi olulisematest eesmärkidest on aga võidelda eespool mainitud pahede vastu. Seega, mida paremini täidab sport seatud eesmärke, seda vähem on tal raha. Selline rahastusskeem on amoraalne ega ole ka jätkusuutlik.
Eesti Spordi Nõukogu kui Eesti kõrgeima spordiorgani roll on minimeeritud. Ministritest, poliitikutest, omavalitsuse- ja spordijuhtidest koosnev institutsioon, mille koosseisu määras peaminister ja mida juhtis kultuuriminister, on ajalugu. Ideaalis peaks see keha tegelema Eesti spordi kongressi otsuste realiseerimisega, mitte aga pelgalt aasta parimate sportlaste valimisega. Kahjuks on viimati nimetatud tegevus Eesti Spordi Nõukogu ainsaks funktsiooniks.
Kultuuriministeeriumis tegeleb spordi juhtimisega poolteist inimest. Eesti spordi sisulise juhtimisega tegeleb aga mittetulundusühing (EOK). Veelgi konkreetsemaks minnes võib väita, et Eestis edendavad sporti sponsorid, kuna enamiku spordialaliitude juhid on ettevõtjad. Nende käes on otsustusõigus ka EOK täitevkomitees. Teise osa alaliitude juhtkonnast moodustavad poliitikud, kes kasutavad positsiooni spordist kaugetel eesmärkidel. Väiksemas ulatuses tegelevad spordipoliitikaga ka kohalikud omavalitsused, kuid see puudutab peamiselt infrastruktuuri. Sellise spordi juhtimise mudeli puhul pole loomulikult võimalik rääkida terviknägemuse, üldhuvide ja strateegiliste arengute tekkest.
Sportlastele ja treenerite tööd tasustatakse jätkuvalt stipendiumite põhimõttel ehk siis sotsiaalmaksust kõrvale hiilides. See tekitab takistusi pensioni, ravikindlustuse ja muude tsiviliseeritud riikides eksisteerivate sotsiaalsete tagatiste kujunemisel. Rääkimata kutsehaiguste ja muude erivajaduste temaatikast.
Kõrgharidusega treeneri miinimumpalk ei vasta haridussüsteemis töötava pedagoogi palgale – see on ilmselge ebaõiglus.
Sportlaste tervisekontroll on puudulik. Praegu rahastatakse noorsportlaste terviseuuringuid projektipõhiselt haigekassa eelarvest. Saavutusspordiga tegelevate ehk siis Eesti meistrivõistlustel osalevate noorte tervislikku seisundit on uuritud vaid viiendikul. Puuetega inimeste sport pole aga sootuks spordisüsteemi osa.
Olukorra muutmiseks tuleb anda suurem otsustusõigus Eesti spordi kongressile ja taastada Eesti Spordi Nõukogu kui täitevvõimu kõrgeima esindusorgani funktsioonid ja roll.
Järgmiseks tuleb töötada välja Eesti spordi arengukava ja muuta spordis valitsev olukord läbipaistvaks.
Praegune suhteliselt segane olukord on kasulik eelkõige neile, kes ennast mugavalt tunnevad. Kuna spordis on raha puudu, siis näiteks jagab EOK asepresident ja Tallinna Sadama nõukogu esimees Neinar Seli spordiringkondadele Tallinna Sadama ressurssi. Tubli, kuid ma ei arva, et tema valikud lähtuvad tervikpildist ning on õiglased kõikide suhtes.
Sellise olukorra vältimiseks peame töötama välja spordi rahastamise õiglase ja jätkusuutliku skeemi. Miks mitte mõelda spordivaldkonna üleviimisest haridusministeeriumi haldusalasse. See värskendaks mõtlemist ja võimaldaks kaasata uusi inimesi. Sport on haridussüsteemi loomulik osa. Kultuuriministeeriumi haldusalas on sport ja kultuur omavahel konkurendid, seeläbi sageli ka antagonistid.
Muuta tuleks ka EOK põhikirja, et selle juhtorganid oleksid ka reaalselt valitavad (praegu kinnitab üldkogu presidendi ettepanekul kõik ametipostid).
Lisaks peab peasekretäri koht olema apoliitiline. EOK peasekretäri peaks leidma avalikult korraldatud konkursi kaudu. EOK president ei peaks juhtima EOK üldkogu. Seda võiks teha mitteolümpiaalade esindaja.
Eesti spordielu tugevdamiseks tuleks välja töötada riiklik plaan ja tagatiste süsteem, millest lähtuvalt tegutsedes oleks Eestis rohkem rahvusvahelisi spordivõistlusi, kongresse ja muid spordiga seonduvaid üritusi.
Lisaks tuleks kuulutada välja üleriiklik spordipäev. See oleks päev, mil üheskoos sportida. Sellel päeval oleksid kõik spordirajatised tasuta. Riiklikul keha ja vaimu arendamise päeval on märgiline tähendus.
Eesti sport vajab uut hingamist, uusi lahendusi ja avatust. Eesti spordi jätkusuutlikkuse võti on paindlikkus ja integreeritus.
Kõik eespool toodud mõtted ja ettepanekud olid vormistatud konkreetseteks muudatusettepanekuteks sellel aastal toimunud spordiseaduse muutmise arutelul riigikogus. Valitsuskoalitsioon lükkas eranditult kõik tagasi. Vaatamata sellele, et EOK täitevkomitee ja töögruppide tasandil on täpselt samadest asjadest räägitud ammuilma. Protesti märgiks astusin ma kevadel tagasi EOK täitevkomitee liikme kohalt.