Spordi rahastamise juures on küsimus selles, kust ja kuidas raha Eesti sporti tuleb. Aastate jooksul pole suudetud luua toimivat süsteemi.
Tuleb tunnistada, et väga raske on murda muude valdkondade ja spordi vahelist kemplemist. Kui teeme ettepaneku eraldada riigiettevõtete tulust teatud protsendi spordile, siis tunnetame vastuseisu. See ju tähendab riigieelarvesse laekuvaid väiksemaid dividende ja see omakorda muudele valdkondadele vähem raha. Samas on riigil vaja tõsta arstide palka või teha midagi muud.
Vaidlus pole tegelikult selles, kas anda spordile vahendeid konkreetsest allikast, vaid selles, kuidas kõiki valdkondi võrdselt kohelda. See on koht, kuhu saatana detailid on peidetud.
Uuringud näitavad, et Eesti spordi rahastamise süsteem on halb, kuna selles pole selgust ja konkreetsust: raha eraldatakse korraga väga paljudest allikatest. Ammu oleks aeg midagi muuta.
Kui ma 2009. aastal valitsusse tulin, oli minu vastutada sotsiaalvaldkond ja kohe tuli teha suuri kärpeid. Siis tuli võidelda selle eest, et arstid saaksid palka ja tervishoiu raha oleks korras. Kogu aur läks sinna. Seepärast ootad vastutava ministeeriumi panust – spordi valdkonnas on selleks kultuuriministeerium.