Eesti jalgratta profimeeskond Kalev Chocolate Team lõpetas

Kalev Chocolate Teami mänedžeri Jüri Savitski koostöö peasponsoriga küll katkes, kuid maitsvaid komme sööb ta ikka edasi. Foto: Toomas Huik

Eesti esimene jalgratta profimeeskond, seitse aastat tegutsenud Kalev Chocolate Team lahkus areenilt. Läbilööki üritavatel Eesti ratturitel ei jää nüüd muud üle kui välismaale siirduda.

Kalev Chocolate Teami mänedžer Jüri Savitski, olite viimastel aastatel loobumisele lähedal. Miks nüüd selle teoks tegite?

Suurim surve tuli kodust. Elan naisega koos 1998. aastast alates ja oleme selle aja vältel väga vähe koos puhkamas käinud. Üritan stressivabamalt elada. Teiseks probleemiks oli motiveeritud ratturite nappus. Neli-viis meest ma leiaksin, kuid korralikus tiimis peab olema 16 ratturit. Leegionäride ümber tiimi moodustada on absurdne, üle kolme välismaalase ei tahaks palgata.

Kuidas olid lood sponsoritega?

Lepingud sponsoritega jätkunuksid ka järgmisel aastal. Tahtsin astuda sammu edasi, et kõigil oleks õudselt hea. Kui ma ei suuda maksta sportlasele inimväärset palka, siis on stressis nii tema kui ka mina. Eestis napib treenereid, kes sporti peensusteni tunnevad ja on valmis aastas kümme kuud kodust kaugel olema. Eestlastest saaks selle tööga hakkama ainult Jaan Kirsipuu, kes on autoriteet ja kellel on tutvusi. Seni pole Kirsipuud olnud võimalik palgata, sest ta on eelkõige jalgrattur.

Eesti profimeeskond peaks olema väljund end tõestada üritavatele kodumaistele ratturitele. Tegelikult tegid tulemust leegionärid ja eestlased olid valdavalt statistide rollis.

Päris nii see pole. Meeskonnale tõi esimese võidu Mirko Põldma. Ilusaid sõite tegi ka Mart Ojavee ja Tallinna GP-l pälvis esikoha Janek Tombak. Tõsi, nii kõva eestlast nagu oli 2008. aastal viis võitu pälvinud ja 19 korda pjedestaalile tõusnud poolakas Adam Wadecki meeskonnas polnud.

Miks te ei moodustanud meeskonda ainult eestlastest? Prantsuse amatöörklubides sõidab üle kümne kujunemisjärgus ratturi, kelle hind ei tohiks kõrge olla.

Kalev Chocolate Teami taseme kannaks Eesti nooremapoolsetest ratturitest välja Martin Puusepp, Silver Schultz, Reijo Puhm ja Riko Räim. Euroopas tehakse noorratturile kodus selgeks, et 25. eluaastaks peaks ta olema profiks tõusnud, alles siis võib pontšikuid süüa.

Elukutseliste leeri siirdumise nimel peetakse distsipliinist kinni ega panda pidu. Eestis lähevad gümnaasiumi lõpetanud noored ülikooli. Rattasport on aga nii raske ala, et peab päevas viis-kuus tundi trenni tegema.

Kalev Chocolate Team oli haruldane spordivõistkond selles mõttes, et juhtisite enamjaolt piiri taga võistlevat tiimi Eestist. Kui hästi olite kursis meeskonnas toimuvaga?

70 protsendi ulatuses olin kursis ja ülejäänust sain teada hooaja lõpus. Treeneriga olin iga päev ühenduses. Mobiiliarved küündisid 6000 kroonini kuus. Tihti sõitsin ka ise Itaaliasse, kus oli meeskonnale maja üüritud. Stressi oli palju. Näiteks Itaalia firma Gottardo sai nime särgile, kuid raha ei andnud. Kohustused on sportlaste ees sellegipoolest täidetud.

Prantsusmaal elavad Eesti profid lähevad pärast igat võistlust üldjuhul koju tagasi. Kalev Chocolate Team pesitses suurema osa ajast Põhja-Itaalias asuvas majas. Kui palju selline elukorraldus ratturite vaimu näris?

Tõsi, elasime nagu treeninglaagris, kuid poisid said iga kolme kuu tagant kodus käia. Sellisel tasemel sport ongi kannatuste rada ja vähesed jõuavad tippu. Lennukiga võistlustel käia olnuks meile luksus.

Miks keskendusite tänavu mägistele Itaalia-sõitudele, mitte ei võistelnud siledamate teedega kohtades?

Itaalias on võistlused raskemad kui Prantsusmaal, kuid sealt on sirgunud palju tipp­sprintereid. Kuni viie kilomeetri pikkusi tõuse peab suutma võtta iga sprinter, Eesti ratturid jäid tihtipeale maha sirgetel.

Kas Kalev Chocolate Team oli teile kui endisele trekiratturile ja praegusele rattapoepidajale äriprojekt või missioon ehk kas osa sponsorite rahast maandus ka teie erakontole?

Tegelikult oli meeskonna vedamine üks rist ja viletsus. Rahateenimise projekt see kindlasti polnud. Profimeeskonna registreerimiseks tuleb rahvusvahelisse alaliitu saata 20 000 euro (üle 300 000 krooni – toim) ulatuses pangagarantii. Ühel aastal panin selle nimel panti oma korteri.

Kui palju tundsite selle perioodi jooksul alaliidu tuge?

Moraalset tuge andis ainult peasekretär Urmas Karlson, kellele sai muresid kurta. Ootasin suuremat abi juhatuselt, kuhu kuulub mitu ärimeest. Olen paar korda toetust küsinud, kuid eitava vastuse saanud. Müts käes ei taha ringi käia. Praeguses juhatuses puuduvad fanatid ja seetõttu ei teki seal teotahtelist meeskonda. Mõni aasta tagasi juhatust kritiseerinud Kirsipuu kutsuti punti, et ta vait jääks. Tahaks liidu eesotsas näha sellist meest nagu Urmas Sõõrumaa või Aivar Pohlak, kes hingega asja kallal on.

Lahkute areenilt puhaste paberitega – ükski Kalev Chocolate Teami rattur pole olnud segatud dopinguskandaali.

Ühel suvisel varahommikul otsis Itaalia politsei suuroperatsiooni käigus meie maja läbi, kuid midagi kahtlast ei leitud. Midagi erakordset selles polnud, sest kõik Itaalias pesitsevad rattatiimid on uurimisorganite huviorbiidis.

Ütlesite, et võib-olla taasloote profimeeskonna tulevikus.

Kaheks aastaks võtan kindlasti aja maha. Meeskonna taasloomiseks peab olema täidetud kaks tingimust: alaliidu tahe ja Kirsipuu valmisolek treeneriks asuda. Loodan, et Oliver Kruuda, kes toetas meeskonda ka kõige raskematel aegadel, on siis valmis sponsorina jätkama. Paremat sporditoetajat annab Eestist leida.