Karl-Eerik Luigend teeb jalgpalliga lõpparve: mäng sai läbi ja siis tuli rahu

2012. aastal Eestis peetud U19-vanuseklassi EM-finaalturniiril oli Karl-Erik Luigend (nr 11) Eesti koondise kapten ja lõi turniiril ka meeskonna ainsa värava. Foto: Laura Oks

• «Kolme aasta eest hakkasin mõistma, et mu jalgpallikarjäär väga kaua ei kesta.»
• «Järgin lihtsalt oma südame häält. Ma ei saa elu voolu pidurdada.»
• «Brasiilia suusatajana teistele rajal jalgu jääda ma ei tahtnud.»

Lõppenud jalgpallihooaega FC Flora alustanud, ent aasta teiseks pooleks Paide Linnameeskonda laenule siirdunud poolkaitsja Karl-Eerik Luigend andis FC Flora koduleheküljele pika intervjuu, kus andis teada, et on otsustanud 22-aastasena jalgpallurikarjäärile vähemalt praeguseks ajaks joone alla tõmmata. Postimees avaldab kokkuleppel FC Floraga intervjuu täispikkuses.

Pühade eelne viimane tööpäev klubis. Mängijad on trennist tulnud ja kuulavad riietusruumis klubijuhtide aastalõpukõnet. Enne seda söödi aga lõunat, millele lisas seekord aktsenti Karl Eerik Luigendi serveeritud imemaitsev napoleonikook – Luigend lubas meeskonnale, et kui Levadiat võidetakse, serveerib ta kogu meeskonnale oma ema valmistatud napoleoni. Hooaeg on lõppenud, Levadia on võidetud ja lubadus täidetud.

Nüüd istub see mees – alles hiljuti Eesti jalgpalli üheks säravamaks talendiks peetud mängija – teisel pool lauda ja räägib. Südamest, pikalt ja vabalt. Ja teatab, et lõpetab jalgpallurikarjääri.

Luigi, tore on sind näha, eriti nii heas tujus.

Hea on olla heas tujus. Ma ise pean endaga iga päev koos olema, (naerab), ma võin öelda, et pole ammu heas tujus olnud.

Ja täna...

Täna on hea tuju.

Kas hea päev on täna või ongi head päevad lõplikult kohale jõudnud?

Tead... Mingi asi oli kuhugi kinni jäänud. Sellest sai lahti ja vist sellepärast ongi praegu selline seisund nagu on. Annan endale muidugi aru, et see ei jää nii aegade lõpuni, elu pakub ikka igasuguseid hetki, aga... Mingi väga tähtis asi on ära otsustatud. Inimesed arvavad, et see on lihtne, et loobuda on kerge.

«Otsusta ära!»

Jah, «otsusta ära» ütlejad on ühel pool. Teised jälle, kes soovivad, et edasi mängiksin, nemad leiavad, et loobuda saab alati. Teavad nad, mida see otsustamine tähendab, ma ei teagi, aga lihtne see ei ole. Oleks see lihtne, oleks paljud inimesed õnnelikumad. Minul võttis see aega kolm aastat.

Et aru saada?

Jah. Kolm aastat tagasi hakkasin mõistma, et see [jalgpallikarjäär] mul väga kaua ei kesta. Kütus hakkas juba siis vaikselt otsa saama. Otsustamiseks aga ei olnud aeg siis veel küps – mingitest asjadest oli vaja aru saada, mingeid asju oli vaja kogeda. Kingitusi saada. Kahetsusi vältida. Anda endale uusi võimalusi – täna tuli välja, täna on hästi. Järgmisel päeval ei tulnud, siis oli halb olla.

Ja neid untsuläinud päevi oli järjest raskem üle elada?

Steve Jobs ütles kunagi, et seisis igal hommikul peegli ees ja küsis endalt: kui täna oleks minu elu  viimane päev, kas tahaksin ikka teha seda, mida ma täna tegema hakkan? Ja vastas endale: kui vastus on ei ja seda juhtub liiga mitu päeva järjest, siis on aeg midagi muud teha.

Nii ongi. Aga mingi aja jooksul tunned, et ma ikkagi lähen: mulle makstakse selle eest palka, ma olen lubanud, keegi arvestab minuga. Vastutustundliku inimesena kannad oma kohustust, et ei peaks sõnu sööma.

Umbes kolm aastat tagasi oli ka see aeg, kui Õhtulehes ilmusid videovormis lühiintervjuud jalgpalluritega. Sina ütlesid toona, et «ma ei pea olema jalgpallur, kui ma ei taha.» Kas toona väljaöeldu oli juba pinnavirvendus sellest, mida sa täna, siin ja praegu otsesõnu väljendad?

Sellise asja ütlesin? Päris targalt ütlesin! (Naerab). Ma ei ole kindel, et tol hetkel täpselt aru sain, mida ütlesin. Aga tagantjärele... Ühel hetkel, kui sa mõistad, et sa tõesti ei peagi olema jalgpallur, siis hakkad mõtlema, et mida ma siis päriselt tahad teha. See tundub kõigile nii loomulik, et alustasin jalgpalliga, väikesest peale, järelikult liigungi kindlat teed pidi. Mul aga hakkas tekkima järjest rohkem küsimusi. Ja praegu on asjad nii nagu on. Kogu see lugu ei tähenda minu jaoks seda, et kõik on täiesti metsas, löön käega, hakkan jooma ja pudelist vastuseid otsima. Järgin lihtsalt oma südame häält. Ma ei saa elu voolu pidurdada. Sisse saab minna neist ustest, mis lahti on. Koputada saab ka, jah, aga mingil hetkel jõuab kohale, et mida ma siin kolgin, kõrval on uus uks lahti, kutsutakse külla. 

Kui olid teel oma otsuse poole – said sa sellest juba ise aru või mitte – tundsid sa eneses ka konflikti kohusetunde ja valikuvabaduse vahel? Tekkis sul mingil hetkel ka tunne, et vead meeskonda alt nii- ja naapidi: minnes justkui hülgad nad, jäädes pole nende jaoks aga see, kes peaksid olema?

Riietusruumi sisenedes tundsin, et ma pole see inimene, kes ma tegelikult olen. Et etendan mingit rolli ja selle rollikandmise kohustuse ja alter ego olen endale ise loonud. Mingil hetkel ei jaksanud enam, lihtsalt... Jalgpallikeskkonnas muutumispööret teha on võimalik jalgpallurina – seda siis, kui tahad jalgpalli edasi mängida; teistpidi ja nendes raamides, mis minu jaoks olid tekkimas, ei näinud ma sellel mõtet. Sain aru, et minu muutumise soov ei saa selles keskkonnas teostuda.

Foto: Toomas Tatar

Ehk sinu eelnevat paralleeli kasutades – kahe ukse vahel kõõluda ei saa, ühe käega üht ust avatuna hoides ja teisega teist avada püüdes...

Just. Ja see ruum kahe ukse vahel on päris kitsas. Kaks ust ei tule korraga lahti. Sisemine konflikt minus oli väga suur. Oleksin võinud edasi mängida – mul oli kaks aastat lepingut järel, palk oli väga hea, aga see ei kompenseerinud konflikti. Mida ma teen selle rahaga? Ostan endale asju, et tuju paremaks läheks? See ei ole lahendus. Ei olnud ka minu jaoks.

See on tänapäevaste kuulsate jalgpallurite puhul ju üsna tavaline? Raha on käes nagu raba, fassaadid on uhked, peetakse miljonieuroseid pidusid ja «hiilatakse» kõmumeedias, aga mis selle taga on? Mingi tühimik, mida muud moodi täita ei osata.

Vaata, enne küsisid, et kas mina sain aru või mitte, aga praegu mul on hea meel, et sina saad aru, mida mina räägin. (Naerab). Mina saan aru, mida ma räägin. See, et sina seda ka tabasid, on väga tore! (Naerab).

Tulles korraks tagasi tolle Õhtulehe videointervjuu juurde: see sinu ütelus tookord ei olnud lihtsalt katse olla mässaja, nagu näha. Kuhu sa edasi liigud? Kuhu sa tahad jõuda? Või on rõõm lahtilaskmise emotsioonist alles nii suur, et ei tahagi veel midagi öelda?

Ma tahaksin jõuda arusaamisele. Mida ma teen, miks ma teen, kuidas olla parem inimene. Siis saab edasi mõelda. Siin on oluline märkida, et ma ei ütle, et keegi teine teeb midagi valesti ja mina olen eksimatu. Jalgpallimaailm ei ole nõme, ma ei taha seda öelda. Täna vaatan jalgpalli vist rohkem kui seda üldse kunagi teinud olen. Vaatasin Arsenali võitu City üle – oi, kui hea meel oli. Ma ei halvusta kedagi ega midagi.

Kui jalgpall muutus sinu jaoks su otsusega lihtsamaks, siis võid vist tõdeda, et lihtsuses peitubki tõde.

Aga see ongi ju kunst. Miks muidu makstaks [Kazimir Malevitši maali] «Musta ruudu» eest miljoneid? See on ju napakas! (Naerab).  Keegi ei tea, mida selle maaliga öelda taheti. Mida see sümboliseerib? Mis see on?

Mõtled ise juurde ja see maal võib olla sama tähendusrikas kui Salvador Dali «Mälu püsivus» oma voolavate kelladega.

Võimalus ise juurde mõelda ongi vabadus.

Vabadus... Pretensioonikas küsimus, millele sageli pretensioonikalt vastatakse: kas sina oled vaba? Või said sa oma otsusega vabaks? Vabamaks? Või oled sa alati vaba olnud?

Olen olnud vabameelne. Kas ma olen olnud vaba... Millegi vangis oleme me alati. Vabaks või vabamaks saamiseks ongi hea olla vabameelne.

Jalgpallis on vabameelsus sageli karistatav. Ehk siis sinu lõpetamise otsuseni viinud sisekonflikt oligi vältimatu su vabameelsuse tõttu?

Jah. Mina tegin selle otsuse 22-aastasena, eks... Samas, ma ei ütle, et ma ei mängi enam mitte kunagi jalgpalli. Võib-olla tuleb tunne, et tahan mängida aastas 36 mängu. Ma ei tea ju. Aga praeguse otsuse tegin praegu. See tuli teha. Ma ei ole riigikohtunik, kes eluks ajaks ametisse pannakse.  Mul on sõber, kes on sama asja läbi elanud, ent seda märksa kõrgemas vanuses ja ma olen seda kõrvalt näinud. Ei ole lihtne loobuda, ausalt.

Kartsid, et mida pikemalt otsust edasi lükkad, seda keerulisem oleks seda lõpuks langetada olnud?

Seda ei ütleks. Minu jaoks oli see muu hulgas ka enda vastu aus olemise küsimus. Riski võtmine. Olen ju praegu töötu. (Naerab).

Ja see ei häiri sind?

Praegu veel mitte. Ma ju ei ütle, et ma ei taha edasi elada. Jaan Tätte ütles, et asi pole ju selles, et  neile, kes poe kõrval õlut joovad ei oleks pakutud võimalusi – lihtsalt, neil on seal ka mõnus! Küsimus ei ole selles, et ma ei tahaks midagi teha – töötada, elada – jalgpall lihtsalt ei toitnud mind enam seesmiselt. Maailmas on ju palju muid töid. Võta kasvõi FC Flora. Mängija on siin ju ainult üks inimene, üks mutter. Sina teed minuga siin lugu praegu, saad selle eest palka. Meie selja taga toas siristavad kontoritüdrukud, võtavad inimesi vastu; teisel pool klubihoone otsas on köök ja pestakse pesu – see on ka kõik töö. Elu käib igal pool!

Kui isekas sa seda otsust tehes olid? Kui palju mõtlesid endale ja kui palju sellele, et oma tööd «poolkõvalt» tehes paneb see pihta neile, kes asja südamega ajavad?

Isekas oleks olnud see, kui oleksin meeskonnas edasi olnud ja mõelnud sealjuures, et vahet pole, käin ikka edasi. Ju olen ka seda teinud, kui aus olla, ilmselt sellel ajal, kui [otsuse tegemiseks] hoogu võtsin. Selge on, et kui minus enam tuld sees pole ja ma siia edasi jääksin, siis üksi sellega pidurdaksin teisi. Peatreenerile ütlesin, et ma ei taha teid kinni hoida. Klubi on ju võtnud selged suunad, sihid. Viimastel perioodidel lõpetamismõtet peas veeretades mõtlesin ikkagi ennekõike meeskonnale. Nooremana olin egoistlikum, kõvasti egoistlikum. Nüüd aga... Brasiilia suusatajana teistele rajal jalgu jääda ma ei tahtnud.

Nooremana olid ka selgelt kuju, kelle ümber ehitati süsteemi. Sümboliseerisid seda, millisena Flora natuuri taheti näha. Noorena. Loovana. Julgena. Puhtinimlikult võttes – see teadmine, et olid selline mees, on pigem mõnus?

Praegu on jõulud. Ütleme, et rullid piparkoogitaigna lahti ja sul on piparkoogivormid: pardid ja tähekesed ja kuusekesed, millega taignast piparkooke välja pressida. Flora kui meeskond on minumeelest sellisel tasemel, et nad joonistavad need pardid ja kuusekesed ilma vormitagi taignast välja. Milleks seda vormi siis vaja? Hästi, meil on väga noor meeskond ja võib-olla on vara öelda, et see tase on päris kindlalt selline, aga igatahes on jõutud sinnamaale, et võib ilma vormita proovida neid kooke teha.

Sina olid see vorm?

Aivar Pohlak kommenteeris kunagi MM-i, Tšehhi ja Ghana mängu. Ütles seal kommentaaris Ghana keskkaitsja Sammy Kuffouri kohta, et ta on mees, kelle nimi on suurem kui ta mängijaoskused. Mul on ka selline tunne olnud vahepeal.

Et Luigendist on tehtud suurem nimi kui...

...kui ta mängijaoskused on.

See on valusalt aus vastus.

Mulle tundub, et nii võib olla.

Kas see pole mitte üldisem probleem? Meil on ju Eestis teisigi selliseid mehi. Võtab paar korda äärel ette, teeb mõne ilusa liigutuse ja siis oigavad fännid aastaid, et miks see mees koondises pole. Samal ajal istub see mees kõik need aastad klubis järjekindlalt pingil...

Selles suhtes on minu jaoks väga huvitav, mis saab järgmisel hooajal. Ajakirjanduses räägitakse, et Flora suhtes on kõrged ootused, sest meeskond on noor, koosseis on paigas, jätkatakse süstemaatilist tööd. Minu jaoks on väga huvitav vaadata, kuidas poisid sellega toime tulevad. Mourinho lasti Chelseast lahti, sest mängijad muutusid pehmeks, langesid mugavustsooni. Kas meil suudetakse pead külmana hoida?

Möödunud suvel Kuressaarest IFK Norrköpinguga peetud sõprusmängult tagasi sõites kuulasin bussis, kuidas sa peatreener Hurdaga bussis vaidlesid. Selles vaidluses oli ühe tsentriga kire kaks poolust. Vastandlikud, aga samas ühed. Tegin omi asju ja kuulasin selja tagant tulevat infot ning mõtlesin endamisi, et kas need kaks jõuavad ükskord ühele lainepikkusele ka? Ei jõudnudki.

Jah, aga rääkisime samast asjast. Huvitav, eks?

Aga seesama kirg on teinud teie lahkumineku viisakaks ja soojaks.

Jah, ma ei oleks muidu siin. Võin endiselt Norbertile helistada, temaga rääkida. Võin rääkida mängijatega. Kui tuleb tunne, võin tulla trenni vaatama ja hiljem meeskonnaga lõunat süüa. See vaidlus seal bussis  oli nagu malemäng. Istusime maha, mängisime. Kui partii läbi sai, surusime kätt.

Su aeg siin klubis oligi nagu üks suur malemäng suurel rohelisel laual. Kohe on aasta 2015 läbi, saad tõmmata mõttelise joone. Mis sa sinna joonele kirjutad? Šahh-matt? Patiseis?

Leping lõpetati osapoolte kokkuleppel. Mõistsime mõlemad, et jäime viiki.

Mõistmisega koos tuli rahu?

Mäng sai läbi. Ja siis tuli rahu. Ja nii oli. Mind ei vallandatud, ma ei nõudnud mingeid kompensatsioone. Mitte midagi koledat ei toimunud. Ei olnud nii, et üks maletaja ärritus ja pühkis nupud laualt minema. Nagu ise enne ütlesid, me rääkisime ühest ja samast asjast. Ja see kõik on intellektuaalne mäng. Saime mõlemad aru, et see mäng lõpeb viigiga.

Lõpetame nüüd meiegi selle loo. Kas näiteks Tarmo Tiisler saab veel kunagi Karl Eerik Luigendi nime spordiuudistes ette lugeda?

Tarmo Tiisleriga võime minna järgmist Liverpool-Arsenali mängu vaatama. (Naeratab).