P, 27.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lasnamäe Makelele: jalgpall on minu elu

Oliver Lomp
Lasnamäe Makelele: jalgpall on minu elu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Üks Eesti jalgpallikoondise hinnatumaid liikmeid Aleksandr Dmitrijev (paremal) koos abikaasa Anna ning aasta ja viie kuu vanuse tütre Angelinaga.
Üks Eesti jalgpallikoondise hinnatumaid liikmeid Aleksandr Dmitrijev (paremal) koos abikaasa Anna ning aasta ja viie kuu vanuse tütre Angelinaga. Foto: Erakogu

Kõik räägivad Tarmo Kingist, Konstantin Vassiljevist, Sergei Zenjovist ja Raio Piirojast, kuid unustama kiputakse, et Eesti jalgpallikoondise suures arengus pole mitte vähem tähtsat rolli etendanud vastaste mängujuhte piinav lõhkuja Aleksandr Dmitrijev.



2002. aastal jalgpalli Meistrite liiga võitnud Madridi Realis räägiti eelkõige Zinedine Zidane’ist, Ronaldost, Luis Figost, Raulist ja Roberto Carlosest. Kiputi aga unustama tööloom Claude Makelele – mees, kes väljakul korda lõi ja vastaste mängu lõhkus.

Kui 2003. aastal Reali president Florentino Perez Makelele klubist minema saatis – põhjuseks toodi prantslase keskmine, kuninglikule vutiklubile mittevastav tehnika –, lausus Zidane: «Miks Bentley (luksusauto – toim) veel kord üle kullata, kui kaotad mootori.»

Jalgpall meeldis kohe

Just samasugune mees on Eesti koondises Dmitrijev. Tõsine võitleja. Kui paralleele tõmmata, siis sama kinnitab ka Eesti Zidane, mängujuht Konstantin Vassiljev.

«Temaga on väga mõnus koos mängida. Saan ennast väljakul väga kindlalt tunda, kuna tean, et kui rünnakule lähen, siis tema saab kaitses kindlasti hakkama. Kahe viimase aastaga on ta tublisti arenenud ning tema kaitsetöö kvaliteet on väga hea,» kiitis Vassiljev.

Ka Dmitrijev ise tunneb end sinisärgis hästi ja vajalikuna. Kuigi ta on vene rahvusest, tunneb ta end osana tervikust.

«Meil ei ole nii, et on pool ja pool. Kõik on ühe asja eest väljas ja saavad üksteisega suurepäraselt läbi. Probleeme pole,» kinnitas Dmitrijev.

Lasnamäel kasvanud Dmit­rijev sattus jalgpalli juurde tänu sõbrale, kes tollal kuueaastase poisi Mahtra gümnaasiumi juurde loodud klubisse kutsus. Sealt edasi liikus Dmitrijev Vismari tänavale asuvasse Tallinna jalgpallikooli, kuid Dmit­rijevi vutimäng ei piirdunud üksnes trennis harjutamisega. Koos eakaaslastega sai ka Kärberi tänava hoovides palli taga aetud.

«Jalgpall meeldis kohe, lõbus oli. Kui trennis ei mänginud, käisime hoovis või lähedal asuval väljakul mängimas,» meenutas Dmitrijev.

Kui alguses oli jalgpall kõigest mäng, siis teismelisena taipas ta, et tal on eeldusi Eestis professionaalseks sportlaseks saada. 15-aastane Dmitrijev sai aru, et Eestis on olemas suured klubid, kus mängijate töö ongi jalgpall.

«Ühele minu sõbrale Tallinna jalgpallikoolist helistati ja öeldi, et võta Dmitrijev ka kaasa ja tulge meile,» meenutas Dmitrijev, kes ei kahelnud hetkegi. «Eesti suurte klubide trenne nähes sain aru, et tahan samamoodi treenida. Sain aru, et jalgpallimängimine on just see, mida tahan elukutselisena teha.»

Tegelikult ei osanudki Dmit­rijev öelda, mida ta teeks, kui jalgpalli ei mängiks. Kuigi ta on igal aastal mõelnud ka õpingute peale, otsustas ta hiljuti, et omandab kõrgema hariduse jalgpallurikarjääri lõpetanud. Seega saab pühenduda ainult ühele ametile.

«Ega ei olegi muule ametile kunagi tõsiselt mõelnud. Jalgpall on minu elu,» kinnitas Dmitrijev. Pealegi suudab ta jalgpalluri palgast ilusti ära elada ehk üleval pidada ka abikaasa Annat ja ühe aasta ja viie kuu vanust tütart Angelinat.

Samuti toetab ta vajadusel vanemaid, kes omal ajal tegid kõik selleks, et poeg saaks armastatud alaga tegeleda. «Nad ise polnud küll spordiga tegelenud, kuid mind toetasid jalgpalluriks saamisel igati,» märkis Dmitrijev.

Tulevik lahtine

Dmitrijevi hea eesti keele oskus on pärit aga juba lapsepõlvest. Kui vutifännid võisid mõelda, et Dmitrijevi eesti keel on läinud paremaks Eesti koondises oldud aja jooksul, siis tegelikult on asi hoopis vastupidi. Nimelt on Dmitrijevi ema pool­eestlane.

«Mul emapoolne vanaisa oli venelane, aga vanaema eestlanna. Näiteks minu nõod on puhtalt eestlased. Lapsepõlves olin vanavanematel suviti pidevalt mitu kuud Viljandis külas ja seal olid mul eesti sõbrad,» rääkis Dmitrijev, kellel oli koolis eesti keel üks lemmik­aineid. «Eesti keeles olin päris tugev.»

28-aastane Dmitrijev on praegu parimas jalgpallurieas ning pühapäeval Norra kõrgliiga esimeses üleminekumängus Raio Piiroja koduklubi Fredrikstadiga kohtuv Dmitrijev tahaks end nüüd ka mujal proovile panna.

«Kui jääme meistriliigasse, siis ehk teeb pragune klubi ettepaneku, kuid tegelikult tahaksin end mujal proovile panna,» sõnas Dmitrijev, kellel praegu konkreetseid lepingupakkumisi laual pole.

Dmitrijev on keskväljapartneri Vassiljeviga kui üks perekond

Enne välisklubidesse siirdumist kuulusid mõlemad Eesti jalgpallikoondise tugitalad Konstantin Vassiljev ja Aleksandr Dmitrijev Tallinna Levadia (Dmitrijev lahkus Levadiast ja liitus välisklubiga 2008. aasta märtsis ning Vassiljev 2008. aasta veebruaris – toim) rivistusse, sellest ajast pärineb ka meeste suurepärane teineteisemõistmine.

«Oleme viis-kuus aastat koos mänginud ja omal ajal seda isegi Tallinna jalgpallikoolis teinud,» meenutas Vassiljev.

Samas on Eesti keskväljal hästi kokku töötanud mehed ka väljaku kõrval head sõbrad. «Koondise reisidel ööbime ikka ühes toas, lisaks oleme muidu tihedalt seotud, kuna meie abikaasad on õed. Võiks öelda, et oleme nagu üks pere,» rääkis koondises Piiroja kõrval kaptenikohuseid täitev Vassiljev.

Dmitrijev rääkis, kuidas Kostja tüdruksõber neli aastat tagasi kohvikusse õe kaasa võttis ja nii noored tihedamini suhtlema hakkasid. Nüüd on Dmitrijevil ja tema abikaasal Annal juba aasta ja viie kuu vanune tütar Angelina. (PM)

Märksõnad
Tagasi üles