Kui legendaarne Gert Kullamäe saates «Mehed mängust» nentis, et korvpallurid ei oska endaga piisavalt tööd teha, tekkis küsimus, kas probleem on ainult korvpallis või ka teistes pallimängualades. Postimees uuris asja.
Pallimängijate puudused: vähene iseteadvus ja laiskus jõusaalis
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
24. november 2010, 11:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kullamäe öeldu tähendas eelkõige, et pallurite iseteadvus jätab soovida. Tartu Rocki abitreener tõi värvika näitena tavalise visketreeningu, kus ilma suunamata paljud mehed, selle asemel et näiteks panna enda ette tool ja katte tagant viskeid imiteerida, hakkavad poole väljaku pealt haake proovima.
«Mängijate iseteadvus tuleb viia kõrgemale tasemele, siis on ka arengut oodata,» nentis Kullamäe saates.
Eesti jalgpallimeistri FC Flora peatreener Martin Reim nõustus, et pallurite trennieelses ja pärastises treeningus on puudujääke.
«Tihti tehakse pealelööke napilt 16 m kasti tagant seisva palliga, selle asemel et teha sama, press peal, liikuva palliga ja petteid tehes,» märkis Reim. «Nii mõeldes on ikka kõvasti arenguruumi. Samas on ka selliseid mängijaid, kes näevad rohkem vaeva.»
Tahtmine viib edasi
Reimi meelest on oskamatus trenni teha pigem noorte probleem, kes peaksid ise rohkem initsiatiivi näitama ja vanematelt nõu küsima.
«Tahtmine viib edasi. Mida varem noor jalgpallur aru saab, et arenemiseks tuleb ka endaga tööd teha, seda kaugemale ta jõuda võib,» märkis Reim.
TTÜ võrkpallimeeskonna treener Aigor Kaibald aga näiteks ei saanud tehnilise poole pealt võrkpalluritele eriti midagi ette heita. Võrkpallis lihtsalt pole nii palju selliseid nüansse, mida saaks individuaalselt treenida.
«Üksinda servi harjutada tähendab seda, et peab olema jube palju palle, muidu muutub palli järel jooksmine maratoniks,» märkis Kaibald.
Küll aga tõi Kaibald välja uue probleemi. Nimelt ei näe võrgumehed endaga hooajaväliselt (loe: suvel) piisavalt vaeva ning hooaja ettevalmistuseks kogunedes peab treener hoolealustega taas nullist alustama. Eelmisel kevadel Kaibaldi käe all hooaja lõpetanud meestest kuus naasid ka selleks hooajaks. Paraku olid nad suvel end käest lasknud.
Katsed näitavad nõrkust
«Vaid Vaido Veek jätkas sealt, kus oli pooleli jäänud. Üks mees oli veel enam-vähem endaga tööd teinud. Ülejäänud mitte. Professionaalsusest ei saa üldse rääkida. Ei tea, miks see nii on,» nurises Kaibald, kes vastas küsimusele, kas alatreenitusest on kohe aru saada, nõnda: «Sellest polegi vaja aru saada. Mul on konkreetsed testid selle jaoks. Näen, kes ja kui palju kangiga teeb või kui kõrgele hüppab.»
BC Kalev/Cramo korvpalliklubi peatreener Aivar Kuusmaa astus aga oma hoolealuste kaitseks välja. Vähemalt puhkepäeval teab ta küll mitut meest, kes klubi koostööpartneri Arigato jõusaalis rassimas käivad. Mis aga puutub tehnilist poolt ehk visketrenni, siis tõi Kuusmaa välja hoopis uue murekoha.
«Mis puutub pallimänguklubidesse, siis suurim probleem on hoopis see, et klubidel pole oma saali, mida määramata ajal kasutada. Aeg on limiteeritud ja nii kui aeg läbi, tulevad teised peale. Näiteks Kalevi spordihallis algab hommikune trenn kell 10 ja kell 12 paneb saaliomanik tuled kustu, kuna me pole rohkema eest maksnud. Ega selles ei saagi kedagi süüdistada,» selgitas Kuusmaa, kelle sõnul polegi võimalik probleemi lahendada. «Lahendus oleks see, kui klubil oleks oma saal, kuid see pole Eesti tingimustes võimalik.»