Eesti käis tutvumas Šveitsi jalgpalliga. Jalgratas tuleb siiski ise leiutada

Šveitsi koondislased kohtumises Eesti vastu. Foto: SCANPIX

• Aivar Pohlak tunnistab, et kõik varasemad kursivalikud on olnud teadlikud.
• Šveitsi näitel võib tõdeda, et edulugu võtab aega.
• Kui puuduvad võimalused teha ühtmoodi, tuleb teha teistmoodi.

Eesti jalgpall on viimasel paaril kümnendil läbi teinud arengu peaasjalikult Skandinaavia ja Hollandi koolkondade kaudu. Nüüd vaatab meie treenerite kindralstaap Šveitsi poole, püüdes sealse jalgpalli ülesehitusest vajalikku ja sobivat meilgi rakendada. Indrek Schwede kirjutab ajakirja Jalka veergudel, mida õppisid eestlased külaskäigust Šveitsi.

Ühel FIFA töökoosolekul Eestis läks meie jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlaku, tehnilise direktori Janno Kivisilla ja juhatuse liikme Mart Poomi kõrv kikki siis, kui šveitslane Hansruedi Hasler rääkis oma riigi jalgpalli ülesehitusest ja teguritest, mis on tõstnud selle suhteliselt väikese maa vutipüramiidi tipu lähedale. Eestlased haarasid võimalusest ja tänavu külastasid Šveitsi Janno Kivisild, koolitusosakonna juht Karel Voolaid, noortetöö tehniline direktor Indrek Zelinski ja noortetöö koordinaator Lars Hopp.

«Šveitsi kogemus oli silmiavav, informatiivne, uusi mõtteid ja äratundmisrõõmu pakkuv,» räägib Janno Kivisild. «Hansruedi Hasler on Šveitsi kõigi aegade esimene tehniline direktor, kes oli ametis aastatel 1995–2009. Sealtmaalt hakkasid šveitslased oma jalgpalli teadlikult arendama. Oma rõõmuks nägime, et nad on ära teinud mitu projekti, mida meie oleme käima lükanud või käima lükkamas. Aga nemad on palju juba ära realiseerinud, neil on esimene ring peale tehtud ja nende võimekus on palju kõrgemal.»

Kivisild toob esile Šveitsi võimekust leida ühisosa riigis, kus on neli ametlikku riigikeelt ja 26 eripalgelist kantonit, mis on väga valvsad, et nende autonoomiat ei piirataks.

Janno Kivisild teab oma kogemusest Hollandi treenerite panust meie jalgpalli ja tunnistab, et selle mõjud näiteks treenerite koolitusel on tuntavad, kuigi aastatega on toimunud muutusi.

«Jalgpalliliidus on nad suutnud kõigile osapooltele ära põhjendada, miks mida tehakse,» selgitab Kivisild. «Nad on seetõttu realistid, andes asjade alustamiseks aega. Iga projekt lükatakse käima põhjaliku eeltöö järel, kusjuures sageli tehakse mõnes kantonis pilootprojekt ja kui see töötab,  veendakse teisi samamoodi tegema. Püütakse arvestada iga piirkonna mentaliteedi ja eripäradega. See näitab organisatsiooni sisu ja võimekust, mis on muljetavaldav.»

Kas see tähendab, et Eesti on eeskujusid otsides pööranud pilgud Skandinaavia ja Hollandi pealt Kesk-Euroopa väikeriigi poole?

Aivar Pohlak tunnistab, et kõik varasemad kursivalikud on olnud teadlikud. Üheksakümnendate keskel toodi A-koondise peatreeneriks islandlane Teitur Thordarson, kellele järgnesid hollandlased Arno Pijpers ja Jelle Goes. Kõik kolm polnud üksnes koondisetreenerid, vaid aitasid oma teadmistega üles ehitada tervet Eesti jalgpalli. Noortejalgpalli tulid läinud kümnendi lõpul edendama sakslased Frank Bernhardt ja Lars Hopp.

«Teame kõik, et Teitur tõi liinikaitse ja teadmise sellest, milliseid füüsilise valmiduse nõudeid esitatakse tänapäeva jalgpallile; hollandlased näitasid ära, milline on lihtsam tee maksimaalse tulemuseni olemasolevate võimaluste raamides, ja viisid mängu oma värava juurest eemale; Tarmo Rüütli lisas mängu pallivaldava loomingulise elemendi,» räägib Aivar Pohlak. «Tasub lisada, et igal arenguetapil oleme alati organisatsiooni sees rääkinud konkreetselt Eesti mängustiilist ehk siis otsinud teed, kuidas Eesti jalgpall saab olla edukas, ja kirjeldanud selle olulisi elemente.»

«Kirjeldame Eesti jalgpalli edukuse valemit selle kaudu, et peame olema füüsiliselt tugevad ja distsiplineeritud nagu skandinaavlased, loomingulised nagu slaavlased ja targad nagu eestlased,» jätkab Pohlak. «On loomulik ja loogiline, et alustasime Teiturit tuues just nimelt füüsilisest poolest ja distsipliinist. Hollandlased täitsid loomingulise lähenemise rolli arenguspiraali esimesel tiirul, sest venelasest treenerit ei ole Eesti koondise juures kindlatel põhjustel pigem võimalik kasutada. Selle kombinatsiooni pealt võttis Tarmo Rüütli hiljem maksimumi, lisades sinna oma mängukäsitluse ehk siis tema perioodis väljendus kontseptsiooni eestlaslik tarkus spiraali esimesel tiirul. Magnus Pehrssoni ülesanne on viia kõik see juba tervikuna spiraali järgmisele tasemele. Noortejalgpall peaks liikuma ideaalis teatavas ajalises nihkes seal järel, aga seda on märksa keerulisem korraldada, sest püramiidi läbimõõt on selle koha pealt oluliselt laiem.»

Pohlak on sõna «eeskuju» kasutades ettevaatlik ja rõhutab, et need on küll olulised, kuid tähtsam on siiski enda võime mõista Eesti jalgpalli, selle arenemise loogikat ja asjaolusid, mis ühel või teisel arenguetapil võtmetähendusega. Ta täpsustab: «Jagaksin eeskuju tähendused kaheks: on eeskujud, mis näitavad, kuhu minna, ja eeskujud, mis näitavad, kuidas minna. «Kuhu minna»-tasandi eeskujud on vajalikud selleks, et innustada suuremas plaanis ja eelkõige emotsionaalselt; «kuidas minna»-tasandi eeskujud on vajalikud selleks, et leida ratsionaalsel tasandil parim tee sihini, aga siin tuleb olla ettevaatlik, sest pelgalt kedagi kopeerides on oht, et jäävad märkamata enda omapärad, milles peituvad tugevused. Samuti ei pruugi sellisel moel edasi liikudes käivituda loominguline lähenemine, mis igasuguse ülesehitustöö juures ülioluline.»

Väikesed mängivad kohtunikuta

Janno Kivisild teab oma kogemusest Hollandi treenerite panust meie jalgpalli ja tunnistab, et selle mõjud näiteks treenerite koolitusel on tuntavad, kuigi aastatega on toimunud muutusi.

«Euroopas ringi liikudes on hollandlastega ikka äratundmisrõõm, sest oleme sealselt koolkonnalt palju üle võtnud,» räägib Kivisild. «See ei tähenda meie jaoks seda, et oleksime rahul ega sooviks edasi liikuda. Karel Voolaid on praegu ümber struktureerimas ja värskendamas meie treenerite koolitamise kontseptsiooni. Peame ajaga kaasas käima, arvestama meie olusid, keskkonda ja eesmärke.»

Kivisilla sõnul tekkis kohtumisel Hansruedi Hasleriga, kes 2010. aastal valiti Berni ülikooli audoktoriks, samastumisefekt: Šveitsi jalgpalli eduloole aluse pannud ülesehitustöös tundus olevat meiega sarnaseid aspekte ja tekkis kujutlus, kuidas seal tehtut saaks teisendatud kujul rakendada Eestis. Alates jalgpallist rohujuuretasandilt, jätkates võistlusformaatidega eri vanustele ja lõpetades A-koondisega. Just kohtumisest Hansruedi Hasleriga said eestlased idee, kuidas lahendada noorpallurite sujuvam üleminek suurele väljakule (vt Jalka 8/2015, lk 19–21). Kivisilla sõnul on šveitslastel paigas ka võitmise õpetus: millises kasvufaasis see üldse oluliseks saab. Nad on välja andnud väikestele lastele suunatud jalgpalliraamatu, kus palju pilte, mis sisendavad mängurõõmu.

«Selle raamatu piltidel puudub üks jalgpallis väga oluline isik,» juhib Kivisild tähelepanu ja ütleb kohe välja: «Kohtunik! Eesmärk on luua väljakul nii sõbralik õhkkond, et kaks mängupoolt saaksid ise kõiges kokkuleppele. See on asi, mida meie minu arvates üle võtta ei saa, sest pole selleks valmis.»

Šveitsi näitel võib tõdeda, et edulugu võtab aega. Isegi suurte jalgpallitraditsioonidega ja katkematu arenguga riigis. Energia, teadmised, kogemused, põhjalikkus, loetleb Kivisild märksõnu.

«Šveitsi jalgpalliliidu filosoofia ja nägemus viiakse võimalikult kiiresti ja efektiivselt klubideni,» sõnab Kivisild. «See on olnud nende jaoks tähtsaid prioriteete. Et iga info jõuaks klubide ja treeneriteni, on nad olnud väga tublid oma nägemuse kirjapanijad, trükiste publitseerijad, millega jõutakse klubideni.»

Kivisillale avaldas mõju ka šveitslaste avar arusaam, et igaüks valib just endale sobiva tee ja õiged võivad olla kõik. Kui puuduvad võimalused teha ühtmoodi, tuleb teha teistmoodi, pidades silmas eesmärki.

«Ega meiegi ütle, et vaatame ainult Šveitsi poole,» selgitab Kivisild. «Ka Island on ju väga hea eeskuju kasvõi treenerite koolituse koha pealt. Islandil töötavad kõrgelt haritud treenerid ja nad juhinduvad ütlemisest: pole olemas teste, mis näitavad, et oled talent; parim talendileidja on kogenud treener.»

Eesti jalgpallikoondise kapten Ragnar Klavan (sinises) heitlemas Šveitsi koondislastega. Foto: Foto: SCANPIX

Kas Soome vari takistab?

Eesti on viimase paari aastakümne jooksul saanud isiklike kontaktide kaudu palju praktilist eeskuju Soomest, mis on loomulik. Samas pole Soome jalgpallis edukas. Provotseerisime Aivar Pohlakut kahe küsimusega.

Kas see niinimetatud Soome vari meie jalgpalli kohal võib meid pidurdada?

Aivar Pohlak: «Soome jalgpall on eeskujuna töötanud just nimelt iseeneslikult kontaktide kaudu noortejalgpallis ja ühel hetkel hakkasime tõepoolest tunnetama selle mõju ulatust ja esitasime endale küsimuse, millised võivad olla tolle mõju tagajärjed, ja avastasime näiteks noortejalgpalli organiseerimise tasandilt asju, mis olid üle tulnud põhjanaabrite juurest. Samal põhjusel alustasime umbes aasta tagasi testmängude seeriat, mille tulemusel muutub järgmiseks hooajaks noorteliigade toimimisloogika märkimisväärselt.

Ma ei ütleks, et Soome mõju meile otseselt ohtlik oleks, aga minu arusaam maailmast on siiski pigem selline, et iga jalgratas tuleb ise leiutada, sest siis tead, kuidas sellega sõita, et kaugele jõuda. Meie jalgpallijalgratta sõidukõlblikkust käiski Šveitsis testimas jalgpalliliidu tehniline delegatsioon tehnilise direktori Janno Kivisilla juhatusel ja kontrollkäigu tulemused olid meie jaoks rõõmustavad.»

Kas Eesti võib jõuda olukorda, kus seame endale avalikult ja häbenemata eeskujuks lõunamaa (ladina) mängustiili?

Aivar Pohlak: «Kindlasti mitte. Isegi kui see väliselt võib sellisena näida, on asja sisu igal juhul erinev, sest meil lihtsalt pole sellist temperamenti ega sedavõrd kuuma verd. Nende asemel peavad otsustavate aspektidena toimima tarkus ja intuitsioonil põhinev inspiratsioon. Samas rõhutan siiski üle, et väliselt võib tulemus näha välja üsnagi sarnane põhjusel, et ideaalne jalgpall ongi sellelaadne.»

Rahvuslikud mängustiilid jäävad

Üleilmastumise puhul näeme eri rahvuslike stiilide segunemist (rahvusvahelises) klubijalgpallis. Kui televisioonieelsel ajastul kohtuti iga nelja aasta järel MMidel ja siis sai aimu, kuidas on eri maailmajagude jalgpalli arenenud, siis tänapäeval levib iga uuendus tänu tehnoloogiale kohe. See tekitab küsimuse, kas rahvuslikke stiile ongi enam olemas ja kas nad on üldse vajalikud.

«Seni, kuni kestavad rahvad, jääb kestma ka rahvuslikust omapärast lähtuv stiil,» ütleb Aivar Pohlak. «Iseasi, kui paljud seda otsida ja arendada oskavad. Globaliseerumine on märk, et mingi osa tsivilisatsioonist on vähemalt kultuurilistes tähendustes jõudmas oma eksistentsi kriitilise piiri lähedale ning jalgpall ja sport on teatavasti kultuuri enesestmõistetavad osad. Seda pole raske tõestada – looduses on teadupärast kõige elujõulisem see kooslus, kus asub võimalikult palju liike, täpselt samamoodi on kultuuriga. Olen veendunud, et saame siin anda Euroopa jalgpalli oma selgelt eristuva panuse.»

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php