Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/17/3530099t1ha87f.jpg)
/nginx/o/2016/01/27/4910281t1h0600.jpg)
Kristjan Palusalu, Svetlana Tširkova, Erika Salumäe, Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu on viis Eesti spordikangelast, kes on tulnud kahekordseks olümpiavõitjaks. Üks neist, Tširkova, tegeles spordialaga, mida siinmail enam ei harrastata. Kunagi Eesti vehklemisele au ja kuulsust toonud florett kadus 90ndate aastate alguses unustusse ja noores taasiseseisvunud vabariigis pandi kõik panused epeevehklemisele. Postimees uuris, miks otsustati kaks olümpiakulda toonud florett koos espadroniga üle parda heita.
«Kõigepealt peab tagantjärele targana ütlema, et tegime omal ajal õige otsuse,» räägib aastatel 1990–2008 Eesti Vehklemisliidu peasekretärina töötanud Tõnu-Peep Nurk.
Vehklemine jaguneb kolmeks olümpiaalaks: epee, florett ja espadron. Kahte viimast pole Eestis harrastatud juba üle 20 aasta ja selle taga on vehklemisliidu juhatuse aastate eest tehtud otsus. «Eesti iseseisvumine lõi meie vehklemisel jalad alt. Tol ajal oli 12–13 vehklejat, kes kuulusid Nõukogude Liidu koondise kandidaatide hulka ja said Moskvast palka. Järgmisel hetkel polnud kellelgi sentigi. Meil polnud lihtsalt raha, et kõigi aladega edasi minna. Pidime tegema valiku ning epee traditsioonid ja tase olid kõige kõrgemad,» jätkab Nurk.
Olümpiasangar Tširkova meenutab, et kõik floretiga seotud inimesed hakkasid pärast alaliidu otsust relva vahetama. «Epee oli meie kõige tugevam ala ja minu arvates sai tehtud väga õige käik,» meenutab 1968. ja 1972. aasta olümpiamängudel Nõukogude Liidu floretinaiskonnaga kuldmedali võitnud vehklemislegend. «Treenerid õppisid ümber, kuid mõni lahkus ka välismaale tööle.»
/nginx/o/2016/01/27/4910513t1h9789.jpg)