/nginx/o/2010/12/01/475994t1he09b.jpg)
Samal ajal kui Kaido Höövelson ehk Baruto Eesti poole lendas, valmistas tema ema Tiina Pudel kodus kõrvitsasalatit, kotlette ja keetis kartuleid. Ikka selleks, et poja saabudes tema lemmikroogi pakkuda.
Aasia ühiskonnast väsinud Baruto: mulle ei meeldi olla kuulus!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kaido helistas mulle vahetult enne äralendu ja teatas, et istub kohe lennukile!» sõnas Pudel ootusärevalt ja võttis tumepunastelt roosidelt paberit ümbert. «Need on Kaido lemmikud! Roosad roosid niisamuti!»
Natuke pärast poolt kaheksat õhtul kõndis Baruto rahulikult läbi Tallinna sadama väravate. Seljas must ülikond ja näol särav naeratus. Ta oli pooleteiseaastase pausi järele taas koju jõudnud! Sinna, kuhu hing on juba ammu ihanud…
Emmanud ema Tiinat, õde Pillet, abikaasa Jelenat ning tervitanud kättpidi kõiki talle laulma tulnud Eesti Meestelaulu Seltsi lauljaid, asus Baruto televisioonile intervjuusid jagama. Igast tema lausest õhkus vaid üht: ta oli südamest rahul, et lõpuks kodumaale jõudis.
Tahaks olla tavainimene
«Oi, näe – kaameramehel on läkiläki peas! Väga lahe!» muigas Baruto ETV küsimustele vastates. «Kodus on hea olla. Öeldakse küll, et kodu on viimane koht, kuhu minna, aga mul on just vastupidi.»
Küsimusele, kuidas harilikult sumovöös olevale mehele ülikonna kandmine istub, vastas ta muigamisi: «Eks ta natuke harjumatu ole. Aga vaatasin, et Eestis on külm ilm, ja panin ülikonna selga!»
Tänavusele hooajale tagasi vaadates tõdes Baruto, et selles leidus nii head kui halba. Hindeks pani ta endale nelja miinuse. Kõrgema hinde kohta vastas: «Ma pole kunagi nii hea õpilane olnud, et viit panna. Nagu öeldakse – mis kehvasti, see uuesti.»
Samas nentis ta, et ozeki’ks saamise järel on tema elu pisut keerulisemaks muutunud. Inimeste ootused on kõrgemad ja Baruto õlgadele langenud surve märksa suurem. Mees tunneb, et on just vaimselt väsinud.
Seetõttu avaldas ta hiljuti ajakirjandusele, et tahab paari aasta pärast karjääriga lõpparve teha. Millal see täpsemalt teoks võiks saada, Baruto veel ei tea. See oleneb nii tervisest, järgmisest hooajast kui ka motivatsioonist.
«Vaimselt olen Aasia ühiskonnast väsinud. Ei saa väljagi minna, ilma et keegi jälgiks! Õnneks on abikaasa mulle toeks – kaks hinge on ikka kaks hinge,» sõnas Baruto, kelle sõnul on sumomaadlejatele nii palju ettekirjutusi, et nende üleslugemine võtaks terve ööpäeva.
Lisaks häirib teda pidev tähelepanu keskpunktis olemine. «Mulle ei meeldi olla kuulus! Tahaksin olla tavaline inimene, kes käib poes, ostab asju ja seejärel läheb rahulikult koju sööma. Jaapanis ei saa ma sammugi astuda, ilma et keegi mind kõnetaks. Eestis ei tule õnneks keegi tüütama. Mõnikord ainult surub kätt ja ongi kõik,» sõnas ta.
14 päeva puhkust
Motivatsioonipuuduse kohta palus mees siiski pärast Eestiskäiku uuesti küsida. Siin saab ta kahenädalase puhkuse jooksul ehk pinged maandatud. Ühtlasi on just Eesti see koht, kuhu Baruto pärast karjääri lõppu naasta soovib. Plaane olevat tal palju. Rohkem kui küll.
«Eesti elu tahaks arendada! Energiat, tahtmist ja motivatsiooni selleks juba jagub,» selgitas ta lühidalt.
Enne tulevikule mõtlemist tahab Baruto kodumaal aga ühe korraliku puhkuse veeta. Aega selle jaoks peaks piisama – täpselt 14 päeva. Selle aja jooksul kavatseb ta palju puhata, palju süüa, palju magada ja sõpradega kohtuda. «Tahan kuulata ka nende rõõme ja muresid,» lisas vägilane, kes esimese asjana pidavat ema tehtud hõrgutisi maitsma ja seejärel sauna minema. «Tegelikult ootan koju jõudmist juba väga! Tahaksin süüa ja magada!»
Ühtekokku on sumomaadlejate aastast vaid kuus nädalat vabad. Selle aja investeerib mees iseendasse. Vabal ajal käib Baruto võimaluse korral abikaasaga kalal ning autoga sõitmas. «Ise ma ei tohi autot juhtida, pole juhilubagi,» muigas ta. Just seetõttu oli Barutole Tallinna sadamasse ka uhke auto vastu kutsutud.