Kes on süüdi, et popp taliala Eestis hinge vaagub?

Nii nagu Martten Kaldvee on pärast kurnavat pingutust põlvili vajunud, kipub ka Eesti laskesuusatamine tervikuna elujõudu kaotama. Foto: Toomas Huik

Veel enne kui laskesuusatajad kogunesid suve hakul tänavuseks hooajaks plaane seadma, haaras koondise liider Eveli Saue initsiatiivi ja koostas alajuhtidele viie lehekülje pikkuse kirja.
 

Kiri algab nii: «Ma arvan, et ma ei pea kedagi veenma, kui ma ütlen, et samamoodi enam edasi minna ei saa.» Saue hoiatab, et kui asjad ei parane, jääb Eesti igavesti ilma stabiilselt headest laskesuusatajatest ja korralikust teatevõistkonnast, järelkasvust rääkimata.

Ent Saue ega ka ükski teine koondislane ei osanud tollal aimata, milline õnn see olnuks, kui saanuks samamoodi jätkata. Sest tänavuseks, äsja alanud hooajaks tuli neil valmistuda mullusest veelgi kitsamates oludes. Selle põhjuse, nagu kinnitavad sportlased, on perfektselt saanud selgeks ka Lätist palgatud peatreener Maris Cakars, kes oli ühe esimese eestikeelse lausena õppinud ütlema: «Raha ei ole.»

Ja seda ei ole kohe kõvasti. Kui Eesti Olümpiakomitee eraldas laskesuusatajaile eelmise, olümpiahooaja ettevalmistuseks pisut üle pooleteise miljoni krooni, siis tänavu on see summa Eesti spordi olümpiajärgsest rahastamispõhimõttest tulenevalt ligi kolm korda väiksem.

Laskesuusatamise föderatsioon pole suutnud puudujääki korvata. Hullem veel: Vancouveri olümpiaga lõppes leping peasponsori, küttesüsteemide tootja Viessmanniga, kellele on seniajani asendaja leidmata. Siit tuleb omakorda veel vähemalt pool miljonit krooni miinust.

Föderatsiooni peasekretär Kristjan Oja tunnistab, et nii rasket aega nagu tänavu pole viimase kümnendi jooksul kunagi olnud. «Loodame, et midagi muutub veel positiivsemaks,» lausub ta. Ometi möönab, et ilmselt jääbki peasponsor talveks leidmata. Kaks kuud tagasi sai Oja rahanappust väga vahetult tunda: juhatus otsustas koondada büroo juhi koha, mida täitis tema abikaasa Raguell.

Nutune olukord

Seda, et asjalood kisuvad varasemaga võrreldes keerukamaks ja närviliseks, hakkasid sportlased tajuma juba suvel. Lisaks Sauele koostas oma kirja ka aasta tagasi Pokljuka MK-etapi 2. kohaga meeste esinumbriks kerkinud Roland Lessing, kes muu hulgas päris, miks on bürookulud mitu korda suuremad kui koondisel. Enda sõnul esitas ta tolle küsimuse selleks, et alaliitu aktiivsemale ja sportlastekesksemale tegutsemisele raputada. Oja kinnitab, et Lessingu küsimus «ei olnud põhjendatud».

EOK saavutusspordi juht Martti Raju aga mäletab, et suvel uuris Lessing temalt, mismoodi liigub ikkagi raha olümpiakomitee kaukast alaliidu arvele ning kuidas peaks see liikuma sealt edasi sportlastele. Saanud ülevaate, milline on rahaline seis, oli Lessing Rajule kostnud, et seis on jube nutune.

Pinged alaliidu juhtide ja sportlaste vahel on löönud nad mitmes küsimuses kahte leeri. Selle ilmekaks näiteks on aprilli lõpus enamiku koondislaste allkirjastatud kiri, kus nad avaldasid soovi, et peatreeneriks saaks soomlane Asko Nuutinen, mitte Cakars. Rahalistel kaalutlustel otsustas alaliit siiski Cakarsi kasuks.

Föderatsiooni president Aivar Nigol väitis aga Õhtulehele, et mingit protestikirja Cakarsi vastu ei ole sportlased üldse esitanudki. «Kui president väidab, et seda kirja pole olnud – ei ole ilus valetada,» ütleb sel sügisel laskesuusatamisega lõpparve teinud Martten Kaldvee.

Seesugused mööda- ja vasturääkivused, samuti oluliste probleemide rääkimata jätmised ongi viinud olukorrani, mida Saue määratleb oma viieleheküljelise kirja lõpus alajuhtide ja sportlaste vahelise usalduse madalseisuna.

«Meil on silmad-kõrvad ja mõistus peas,» kirjutab ta sportlaste nimel, «kui me näeme ja kuuleme [midagi], siis me teeme omad järeldused, mis isegi minul kui naiivsel noorel tütarlapsel ei ole just väga ilusad, vanematest elu näinud meestest rääkimata. Siin on kõik suured inimesed, me saame jutust üldiselt aru, eeldusel muidugi, et me seda usume...»

Töötud sportlased

Sellegipoolest on sportlased jätkanud treenimist. Vaid Martten Kaldvee, kes üllatas aasta algul Oberhofi MK-etapil 7. kohaga, otsustas suve lõpus alaga lõpparve teha. Selleks et maksimaal­set tulemust jahtida, vajanuks ta enda arvestuste järgi hooajaks ligi miljonit krooni. Alaliit, tunnistab Oja, oli sunnitud tõstma käed – seda summat poleks kusagilt võtta.

Kaldvee oli kahel möödunud hooajal niigi sportinud ja esindanud Eestit suuresti enda ja lähedaste rahakoti toel. «Mina ei ole aru saanud, mida ala juhtkond teeb,» lausub ta. «[President] Nigol on hea rääkija, võid teda kuulama jäädagi, aga kui asi läheb konkreetsemaks, siis ütleb, et mõtleme, vaatame edasi.»

Edasi sportimiseks on ülejäänud pidanud iseendale mänedžeriks hakkama ehk rahaotsinguile siirduma. Kadri Lehtla oli aprillini piirivalves palgal, aga raskete aegade tõttu ta koht koondati. Sestsaadik on ta pidanud lootma headele inimestele, kes oma tutvuste kaudu on aidanud värvata sponsoreid.

Tervelt 95 protsenti Lehtla tänavusest ettevalmistusrahast tuleb tema isiklikelt toetajailt ja kõigest viis protsenti föderatsioonilt. Kuna Lehtlal sissetulekut pole, isegi stipendiumi mitte, ei ole tal ka haigekassakaarti. «Sisuliselt olen jälle ülalpeetav nagu koolilaps,» sõnab ta.

Varem oli tavaks, et need koondise sportlased, kes ei olnud kusagil palgal, said föderatsioonilt stipendiumi. Miks nüüd enam ei saa, seda pole Lehtla väitel keegi vaevunud seletama. «Kevadel ainult lubati, et stipendiumid tulevad,» meenutab ta. «Siiani olen vaid kannatlikult oodanud, aga tundub, et see teema on [alaliidul] sootuks ununenud.»

Selleks et raha kokku hoida, on ta kahte Ramsau laagrisse sõitnud lennuki asemel oma autoga. «Minu väike Honda Civic oli pilgeni suuski, rulle ja reisikotte täis,» kirjeldab ta. «Alles jäid vaid juhikoht ja kaardilugeja. Juhi parema küünarnuki all olid samuti suusad.»

Ka Priit Viks, Eveli Saue elukaaslane, kes sai Vancouveris eestlaste parima, 20. koha, täiendab enda sõnul töötute ridu. Kahel korral Ramsaus, kus kahenädalane laager maksab minimaal­selt 20 000 krooni, ja korra Vuo­kattis on ta saanud harjutamas käia ligi sajaprotsendiliselt enda leitud toetajate toel.

«Kellel võtad nööbist kinni, kellele lähened tutvuste kaudu, ja ka võhivõõrastel on külas käidud,» kirjeldab ta raha nuiamist. «Täpselt nii otsingi – nagu metsas seeni. Leiad sealt, kust kõige vähem loodad, ja sealt, kust kõige enam loodad, tuled õlalepatsutusega tagasi, et ole lahe mees edasi.»

Hobi korras treener

Oma tänavuse peasponsori leidsid Viks ja Saue suvel Hiiumaal. Seal puhates otsustasid nad suuremate ettevõtjate juurest läbi astuda. Neil on kahe peale oma süsteem: Saue valmistab sponsorikandidaadile materjalid ette, Viks tegeleb suulise müügitööga. «Mina ei ole eriti jutumees,» märgib Saue.

Viksi jutt mõjus: kiletootja Dagöplast otsustas neid aidata. «Eks see oli ikka Eveli teene – ta on hiidlane,» jagab Viks tunnustust. «Kui Dagöplasti poleks, oleks olukord katastroofiline. Siis ei oleks meil millestki rääkida.» Rohkem kui pool Saue ja Viksi ettevalmistusrahast laekub tollelt Käina firmalt.

Nii neid kui Lehtlat on selleks hooajaks valmistumisel aidanud Soome erusõjaväelasest lasketreener Asko Nuutinen, kelle palkamist föderatsioon suvel liiga kulukaks pidas. Kui näiteks EOK on Cakarsi palgaks eraldanud 180 000 krooni, siis Nuutinen on seni tegutsenud kolme Eesti koondislasega hobi korras ehk tasuta.

Kust tema panuse heastamiseks raha leida, seda kolmikust keegi ei tea. «Teoreetiliselt peame selle raha ise leidma,» avaldab Saue. «Aga meil on üks inimene, kes on öelnud, et «teie selle pärast ärge muretsege, ma leian selle raha».» Kes see heategija on, seda ta ei ütle.

Saue, nagu ka Lessing, Indrek Tobreluts, Kauri Kõiv ja Priit Narusk, saavad selle võrra pisut muretumalt hingata, et nad on kaitseväe palgal. Lisaks toetab kaitsevägi neid padrunitega ja aitab katta laagrikulusid. «Kui kaitsevägi tagant ära võtta, siis oleks Eesti biatlon hoobilt käpuli,» nendib Saue, auastmelt kapral, alaliidule läkitatud kirjas. Reamees Lessing lisab: «Ilma kaitseväeta oleks laskesuusatamine surnud. Isegi ei hingitseks.»

Lessing ütleb suure tänu selle eest, et «ma siin üldse liigun», oma isiklikule sponsorile, elektri-, soojuse ja kütusefirmale Fortum Tartu, kes katab vähemalt poole tema ettevalmistuskuludest. Üksnes tänu sellele on ta saanud plaanitud laagrid läbi viia.

Mõni nädal tagasi tekitas sportlastes furoori alaliidu leitud sponsor, meditsiinilabor Quattromed. Laskesuusatajate võistlusriietusele pidi tulema netiaadress testikodus.ee ning selle alla kiri «suguhaiguste diskreetne testimine». «See jätaks mulje, nagu oleks koondises suguhaiguste levik ja nüüd oleks see kontrolli alla saadud,» kommenteeris üks sportlane, kes palus teema sensitiivsust arvestades anonüümsust.

Seletamatu kartus

Tõsi see on, et nii mitmedki sportlased ja laskesuusatamisega seotud inimesed andsid Postimehele selgelt mõista, et nad ei saa kõigest, mis ala ümber ja selle sees tegelikult toimub, avameelselt ja lõpuni rääkida. «Kõik kardavad midagi,» söandab öelda Lehtla.

«Kardavad sellest natukesestki ilma jääda. Paljud kardavad oma kohtade pärast kaitseväes, kui nad peaksid liiga palju suud paotama. Ma mõistan neid, sest kaitsevägi ongi neile ainuke, kes leiva lauale toob.» Ja lisab: «Võibki kirjutada, et mina ütlesin: «Sportlastel on suud kinni hirmutatud.»»

Peasekretär Oja möönab, et ega kõik need pretensioonid, mida sportlased on suvest saati esitanud, pole sugugi alusetud. Kuid pärast abikaasa koondamist, mis tõi talle tema hinnangul 40 protsenti tööd juurde, on Oja jäänud alaliidus ainsaks palgaliseks kontoritöötajaks, kelle töömahust vaid viiendik saab kuluda tippude heaks.

Selleks et töökoormust edaspidi paremini jaotada ja ala arendamiseks uusi võimalusi leida, värbas juhatus sügisel juurde kaks liiget Tallinnast, omaaegse seitsmekordse maailmameistri Kaija Helinurme ja Jaanus Beilmanni, Piletilevi juhataja.

Kuid võrreldes Eestis rahvusala staatust nautiva murdmaasuusatamisega on laskesuusatamine, mis mujal maailmas üha populaarsust kogub, siinmail ikkagi teisejärguline ala. Ometi võisid veel eelmise kümnendi keskel Eesti laskesuusatajad murdmaasõitjaile ülalt alla vaadata, nendib Raju EOKst. Ent seda, et siis ühel halval hetkel tegi laskesuusatamise föderatsioon vale otsuse, ei saa Oja väitel kuidagi öelda.

Raju ei usu, et ala juhtide väljavahetamine midagi parandaks. «Presidente on seal vahetunud nagu kirjusid koeri, aga raha pole seal kunagi olnud,» tõdeb ta. «Kõige lihtsam on inimesed spordi juurest eemale peletada, aga sinna kedagi juurde tuua on ilgelt raske. Jumala õnn, et leidub neid, kes viitsivad alaliitu juhtida ja selle eest sõimata saada. Mis siis saab, kui nemad ka ühel päeval kaabut kergitavad, et tehke ise?»

Aga vähemasti Lehtla on jõudnud aastatega äratundmisele – nagu Sauegi oma pikas kirjas –, et senise juhtimissüsteemiga leppides enam edasi minna ei saa. Mida siis muuta tuleks? «Ma arvan,» tunnistab Lehtla esimese hooga, «et mind lüüakse risti, kui ma seda ütleks, aga muuta tuleks palju. Esiteks tuleks teha tööd.»

Paar päeva hiljem, asja üle järele mõelnud, pakub ta veelgi rohkemat: «Mina olen seda meelt, et kogu Eesti laskesuusatamine peaks alustama puhtalt lehelt. Alustama nullist.» Sest eesmärk on tal ükskord tippu jõuda, olgugi et vahel lendab mõni kaigas kodarasse.

Kes on kus?

Laskesuusatajatest on Eesti kaitseväe teenistuses ja saavad ametikohale vastavat palka:

•    Kauri Kõiv – nooremseersant

•    Eveli Saue – kapral

•    Indrek Tobreluts – kapral

•    Priit Narusk – kapral

•    Roland Lessing – reamees

Soomlase Asko Nuutineni käe all treenivad muust koondisest eraldi:

•    Eveli Saue

•    Kadri Lehtla

•    Priit Viks

Buss, mis alalõpmata streigib

Laskesuusakoondise üheksakohaline väikebuss Volkswagen Caravelle on sportlaste seas saanud aastatega legendaarseks selle poolest, et alailma tikub see ära lagunema.

Üle-eelmisel aastal Poolas kustusid pimedas sõites ühtäkki kõik tuled. Edasi sõita ei saanud. Juhuse tahtel õnnestus reisiseltskonnal veerand tunniga hotell leida. Hommikul naeratas õnn veel korra: autoparandus asus kõigest kilomeetri kaugusel. Selle töötaja sõitis 200 km kaugusele uue generaatori järele. Vähem kui 24 tundi pärast tulede kustumist võis teekond jätkuda. «Pääsesime ehmatusega,» tõdeb alaliidu peasekretär Kristjan Oja.

Martten Kaldvee teab rääkida, et kord Euroopas ütles üles süsteem, mis esiklaasile puhastusvedelikku piserdab. Ees pori pritsivad autod muutsid nähtavuse pea olematuks. Aga edasi sõita oli vaja. Lahenduseks keris juhi kõrvalistuja oma küljeakna alla ning pritsis pudelist vett klaasile.

Kentsakaid juhtumeid bussiga on esinenud nii palju, et paljudele sportlastele teevad need juba lausa nalja. Priit Viks näiteks mäletab, kuidas paar aastat tagasi jooksis Viljandis järsku jahutusvedelik välja, nii et buss mattus üleni sinise suitsu sisse.

Peasekretär Oja lubab, et tänavune hooaeg jääb seitsme aasta vanusele neljarattaveoga Volkswageni bussile viimaseks. Läbisõitki on sel juba auväärne – 260 000 kilomeetrit.