Arvutimängude tagant vormeliässaks

Fernando Alonso (pildil esiplaanil) ja teised vormel-1 piloodid kasutavad harjutamiseks selliseid simulaatoreid, mis tavainimesele kättesaamatud. Foto: AP / Scanpix

Kas kujutate ette, et prillidega kiitsakas 30-aastane mees, kes kulutab võidusõidu arvutimängudele ööpäevas suurema osa oma ajast, suudab ka päris vormeliga esimest korda elus sõites imet teha. Kui ei kujuta, on vastus vale. Tegelikult suudab.
 

Greger Huttu on pealtnäha tavaline 30-aastane soome mees, kes sõidab eraelus ringi vana Ford Sierraga ja lahutab meelt arvutimängudega. Ühel päeval võtavad temaga ühendust aga maailmakuulsa mootorisõidukitest pajatava Briti telesaate «Top Geari» tegijad ja teevad talle ettepaneku vahetada Sierra üheks testipäevaks Mazda vormeli vastu. Pakkumine, millest on võimatu keelduda.

Õigluse huvides olgu märgitud, et «Top Geari» kutse polnud päris suvaliselt tehtud. Jah, Huttule meeldib arvutimänge klõbistada, kuid suhe nendega on pisut erilisem kui  pelk meelelahutus. Huttu veedab suure osa päevast arvuti taga ja teda võib julgelt pidada maailma parimaks võidusõidumängude spetsialistiks. Põhiliselt «iRacingut» mängiv Huttu krooniti sel aastal maailmameistriks, tiitliga kaasnes ­

10 000 dollarit auhinnaraha. Karjääri jooksul on ta alati alustanud võistlust esikohalt ja alati võitnud. Kusjuures sõitnud on ta 2581 ringi ja juhtinud 2339 ringil.

Just see muljetavaldav seeria köitis saatetegijaid, kelle peas tärkas küsimus, mida suudab selline arvutimängude spetsialist Road Atlanta rajal päris auto roolis? Kas ta saab hakkama või põrub haledalt? Arvestades tõsiasja, et Huttu polnud varem päris kokpitis istunud, võiks mõelda, et tõenäolisem on teine variant, kuid tegelikud tulemused olid jahmatamapanevad.

Oma kiireimal ringil sai Huttu kirja aja 1.24,8, mis oli «Top Geari» kodulehe väitel vaid kolm sekundit aeglasem kui professionaalsete sõitjate keskmine tulemus.

«Tema pidurdusteekond on täpselt õigesti paigas. Ta on kiirendustel kindel ja täpne. Kiireimasse kurvi, kuhu kogenud sõitja siseneb kiirusega 110 m/h (177 km/h), sisenes tema kiirusega 100 m/h (160,93 km/h). See on märk tõelisest enesekindlusest ning loomulikust andest,» kommenteeris «Top Gear».

Kuidas on siiski võimalik, et mees, kellel võidusõidukogemust reaalmaailmas pole, suudab oma esimesel (ilmselt ka ainukesel) testisõidul nõnda hästi autot ohjeldada. Eesti noor vormelilootus Karl-Oscar Liiv, kes samuti näiteks «iRacinguga» kokku puutunud, teab vastust.

«Olen isiklikult «iRacingut» mänginud ja see on tõesti kõige reaalsem. Need uued simulaatorid on füüsikaliselt korrektsed: autol tekivad alajuhitavused ja ülejuhitavused ning rattad blokeeruvad pidurdustel reaalselt,» märkis Liiv. «Lisaks on rajal tähtis kontsentratsioon, mida saab ka päris hästi mängus harjutada. Paremates mängudes nagu «iRacing» edu ilma sajaprotsendilise keskendumiseta ei saavuta.»

Kuna mängude koostajad on olnud ka radade projekteerimisel enamasti ülitäpsed, kasutab Liiv tihti mänge võistluse eel trassiga tutvumiseks.

«Mulle meeldib «iRacingus» väga see, et nad on radade ehitamisel väga detailsed, ning pisiasjad loevad päris sõidus väga palju. Näiteks kui rajal on mingi väike küngas pidurdusmaal või kuskilt jookseb mõra üle raja, mida võib kasutada pidurduspunktina,» selgitas Liiv.

Vormeliajakirjanik James Allen ennustas mullu ühes artiklis, et simulaatorite areng kasvatab varsti uue põlvkonna supersõitjaid. Liiv üldplaanis nõustus sellega.

«Eks ta kindlasti annab sulle trajektooritunnetuse, mis on väga tähtis,» nõustus Liiv, kuid lisas: «Aga täpselt need kolm sekundit (Huttu kaotus professionaalse sõitja keskmisele ajale – toim) ongi see tunnetus, millal minna gaasile ja millal pidurdada.»

Seega oleks vale väita, et Huttu on valmis päris võistlustel tegusid tegema hakkama. Füüsiliselt oli soomlane küllalt nõrk, nii et oksendas sõidu ajal survest oma kiivri täis ja 15. ringil andis ta alla. Ka Liiv lükkas ümber võimaluse, et arvutimängudes põhja saanuna on kohe võimalik stardirivvi teistega konkureerima tõtata.

«Simulaatorites ei tunne sa jõude, hääli, vibratsiooni, auke ja äärekivisid, mis on kiiresti sõites väga tähtsad ja mis teevad suure vahe mängule ja reaalsusele. Võitma mängudes ei õpi,» kinnitas Liiv, kelle sõnul mängib üliolulist rolli ka vaimne pool. «Päris elus on su peas hirm, millest võivad tulla avariid, mis lähevad kalliks maksma. Mängus on selleks restart-nupp.»

Simulaatoril harjutamine aitas Liivil vigu vältida

Praegu perega Hispaaniasse Marbella lähedale kolinud Eesti noor vormelipiloot Karl-Oscar Liiv märkis, et professionaalsetes simulaatorites võidusõidu harjutamine tuli talle päris elus kõvasti kasuks.

«Käisin just professionaalsetes simulaatorites kontsentreerumist harjutamas ja see osutus minu puhul väga kasulikuks,» märkis mullu ja ka tuleval hooajal vormel Renault’ Eurocup 2.0 sarjas võistlev Liiv. «Eelnevalt tegin päris palju vigu ega suutnud 110 protsenti endast anda. Nüüd on asjad parenenud.»

Professionaalseid simulaatoreid kasutavad ka mitmed kuningliku vormel-1 sarja sõitjad, näiteks kahekordne maailmameister Fernando Alonso.

Vormel-1 pilootide kasutatavad simulaatorid tavakasutajani üldjuhul siiski ei jõua, kuna hinnad ulatuvad miljonitesse.

Samas on paljud piloodid, nagu näiteks Nick Heidfeld, Lewis Hamilton, Heikki Kovalainen ja viimase hooaja autoralli maailmameistrivõistlustel osalenud Kimi Räikkönen, avalikkusele rääkinud, et mängivad hobi korras tavainimestele mõeldud videomänge, kas arvutil või mängukonsoolidel. (PM)