Šmigun-Vähi: olen tegelikult lihtne tüdruk, kellel olid suured unistused

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristina Šmigun esitles raamatut
Kristina Šmigun esitles raamatut Foto: Jelena Rudi

Murdmaasuusatamise kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi oli täna hommikul külaline Uuno raadio hommikuprogrammis «Totaalne ärkamine».

Muuhulgas rääkis Šmigun-Vähi värskest raamatust «Kristina», tunnistades, et raamatu ilmumine tuli tema jaoks väga õigel ajal. «Sain selle raamatuga oma suusatajakarjäärile korraliku rasvase punkti panna,» rõõmustas ta. «Minu arvates on tore, et see raamat ei koosne puhtalt sportlikest faktidest, vaid on jutustav ja emotsionaalne raamat. Et näidata, et olen tegelikult väga lihtne tüdruk, kellel olid väga suured unistused. Ja tegelikult on kõik võimalik, kui väga tahad.»

Kui Šmigun-Vähi käest küsiti, kas ja millal võiks tulla uus Kiku, hakkas ta naerma: «Arvan, et võiks tulla keegi teine, Mari või midagi sellist. Tegelikult on niimoodi, et igal pool käib kõik üles ja alla, mingil hetkel on väga head perioodid, aga siis tuleb auklik periood, kus pole kedagi. Elu on selline. Praegune ajastu on tegeltikult väga õnnelik, aga ka väga raske ajastu. Noortel inimestel on väga palju valikuid.»

Oma teist last ootav Šmigun-Vähi tõdes, et kuigi teatas suvel sportlaskarjääri lõpetamisest, pole tal siiani eriti logelemiseks aega olnud – esmalt võttis palju aega raamatu kirjutamine koos Jaan Martinsoniga, nüüd aga tuleb igal pool käia raamatut tuvustamas. «Jooksen kogu aeg ühest kohast teise,» muigas ta. «Tegelikult ootan seda hetke, et mul hakkaks igav ja poleks midagi teha, siis tuleks uued ideed ja mõtted.»

Küsimusele, kas ta oma lapsi julgustaks suusatamisega tegelema, vastas Šmigun-Vähi: «Loodan väga, et seda ei juhtu! Victorial on tegelikult väga hea suusavarustus, aga talle see väga ei meeldi. Kui on võimalus, siis ta pigem valib kelgutamise. Aga kui peaks tõesti juhtuma, et üks lastest tahaks suusatajaks hakata, siis loomulikult ei pane ma kätt ette, kuid tahaksin sel juhul näha silmasära, mis näitaks, et ta tõesti tahab seda.»

Tagasi üles