Pikad lapsed toodi korvpalliväljakule

Kõigest poolteist kuud korvpallitrennis käinud Siim-Sander Järvpõllu pikkuseks mõõdeti täpselt kaks meetrit. Foto: Toomas Huik

Eesti korvpallis napib pikki mängijaid, samal ajal ­jalutab koolides ringi eakaaslastest mitu pead pikemaid poisse ja tüdrukuid, kuid millegipärast jäävad nad tihti õigetele inimestele märkamatuks.
 

Mille muuga seletada seda, et 15-aastane ja täpselt kaks meetrit pikk Siim-Sander Järvpõld jõudis korvpallitreeningutele alles poolteist kuud tagasi. Kusjuures tõelise võimsa talupoja olekuga noormees ei ela paigas, kus kümnete kilomeetrite raadiuses pole ühtegi teist elavat hinge, vaid üsna Võru naabruses asuvas Kääpas, ja õpib sealses põhikoolis.

«Varem pole ma korvpalli mänginud. Poolteist kuud käisin võrkpallitrennis, aga see mäng mulle ei meeldinud,» rääkis Järvpõld. «Nüüd mulle korvpall meeldib… ma ei teagi miks, aga meeldib. Tahan saada päris mängijaks.»

Korvpalliliidu algatatud pikkade otsimise kampaania eilsel lõpuüritusel peetud jutuajamise käigus tuli välja, et mehehakatise ema ja isa on samuti nooruses korvpalli mänginud. Kus ja millal, seda ei osanud ta aga öelda.

Kuigi Järvpõld kasutas alaliidu kampaaniat enda registreerimiseks, otsustas ta korvpallitrenni kasuks juba enne seda. Nii sõidabki ta nüüd neli korda nädalas naaberkülla Parkseppa, et seal B-klassi poistega harjutada. Viiendal trennipäeval rassib ta jõusaalis. «Tugevdan rohkem käsi, jalgadele ei saa midagi teha, põlved on valusad,» tunnistas ta. «Jõusaalis käisin juba varem, sealt mind korvpallitrenni veetigi.»

Kuigi Järvpõld on harjutanud alles poolteist kuud, jälgis ta telerist korvpalli juba varem. Lemmikmängijagi on tal olemas – Martin Müürsepp, kelle äsjailmunud raamatu «Mürka. Pea jagu üle» said kõik eilsel üritusel osalenud poisid ja tüdrukud kingiks.

Järvpõld polnud aga 15-aastaste hulgas kõige pikem. Viimsis mitu aastat käsipalli mänginud, ent nüüd selle kõrvalt ka korvpallitreeningutel käiv Reimo Rand on kolm sentimeetrit pikem ja tema jalanumber on 52.

Praeguse kasvu põhjal on eeldusi pikaks sirguda ka mitmel nooremal poisil. Nii liikus vanemate poiste vahel ringi kümneaastane korvpallipoiss, kel pikkust juba 173 cm.    
 
Poiste vahel võis näha ka mitut pikakasvulist neidu. Audentese spordikoolis töötavad Eesti naiste koondise treenerid Jaanus Levkoi ja Reet Rausberg olid mõne piiga nägemisest ilmselgelt erutatud ning pidasid plaani, kuidas perspektiivikaid noori enda juurde treeningutele organiseerida.

Eriti paistis silma 12-aastane, kuid juba 189 cm pikkune Siiri Kliimson. Tüdruku isa, 1980ndatel Tallinna Kalevis mänginud Ago Kliimsoni sõnul oli ta juba varem püüdnud tütart treeningutele suunata, kuid tänavu sügisel ilmutas neiu ise huvi ja harjutab nüüd Janne Ritsi juures.

Pikkade otsimise kampaania pole Eesti korvpallis uus nähtus. Juba 1980ndatel algatas toonane raadioreporter Gunnar Hololei raadioeetri kaudu info kogumise sihvakate noormeeste kohta. Kuid näiteks Levkoi arvates peaks selliseid üritusi korraldama märksa tihedamini.

«Kas või paar korda aastas,» leidis ta. «Kui mõne aasta kohta leiame kas või ühe heade eeldustega poisi, on ka hästi.» Kuna vahepealsetel aastatel pole mängijate leidmiseks eriti midagi tehtud, jõuavad paljud poisivolaskid treenerite juurde liiga hilja. Levkoil on siingi näide varnast võtta.

«Jõudnuks Janar Purason treeningutele kolm või neli aastat varem, võinuks temastki midagi tulla,» meenutas ta 219 cm pikkust meest, kes pääses kuus aastat tagasi isegi meistriliiga neljas mängus platsile kokku viieks minutiks. «Eeldustega laste otsimine on keeruline. Vanasti käisime lapsi koolis otsimas, kuid nüüd ei lasta meid sinna sisse. Igal koolil on oma spordiklubi ja lapse lahkumine tähendab pearaha kaotust.»