/nginx/o/2019/01/03/11693646t1h0b84.jpg)
Kui jälgida Eesti Televisiooni natuke eemalt, näiteks Muhu saarelt, oleme justkui vahefiniši suunas kihutav purjekas, mis täiel kiirusel üritab pardal olevat kompuutersüsteemi välja vahetada. Konkurents rahvusvahelisel telesporditurul on suur, kohalike spordialaliitude huvid erinevad ja Eesti eratelekanalid ilmutavad samuti huvi spordiülekannete vastu. Tõsi, regulaarseid spordiuudiseid vahendavad praegu vaid ERRi tele- ja raadiokanalid.
Heal tasemel spordiprogrammita on tänapäeval raske ette kujutada tugevat ja arenevat avalik-õiguslikku telejaama. 2010. aasta oli spordimaailmas väga sündmusterohke – Vancouveri olümpiamängud, Lõuna-Aafrika jalgpalli-MM ja Barcelona kergejõustiku-EM. Kõiki neid spordi tippsündmusi vahendas ka ETV ja vaatajanumbrid olid rõõmustavad: jalgpalli MMi vaatas kõrghetkel 289 000 vaatajat, Kristina Šmigun-Vähi medalisõitu Vancouveris aga koguni kuni 349 000 huvilist, kergejõustikust oleks ehk oodanud rohkem, keskmiselt vaatas ühel ajahetkel EMi 119 000 inimest.
See on asja üks pool. Suuri spordisündmusi tuuakse ka Eestisse. Lõppeval aastal korraldati Tallinnas iluuisutamise EM, Otepääl toimuva suusatamise MK-etapiga oleme juba nii harjunud, et seda võetakse lausa loomulikuna, laskesuusatamise U-26 EM-võistlused pakkusid samuti huvi Eurospordi telekanalile. Kõik need tehniliselt ülikeerukad ja kallid ülekanded tootis Eesti Rahvusringhääling.
Kui jutt juba rahale läks, siis selgituseks: rahvusvahelised alaliidud maksavad suure osa telesignaali tootmise kuludest kinni, kuna ERRi toodetud pilt müüakse hiljem kasumiga edasi.
Masu on väga otseselt mõjutanud ka rahvusringhäälingu spordisaadete toimetuse tegevust – 2008. aastal oli spordi osa kogu ETV programmist 11 protsenti, sel aastal vaid 5,4 protsenti, järgmisel aastal langeb see koguni 4,4 protsendini. Rahata ei tee paraku mitte ühtegi spordiülekannet.
Vastavalt rahvusringhäälingu seadusele on meil võimalik ringhäälingunõukogu loal edastada spordiülekannete juures alaliitude toetajate reklaami ja sponsorteavet. Erameedia kiristab küll hambaid, kuid seadusega antud võimalus aitab alaliitudel leida toetajaid. Lisaks on erameedia huvi kohalike ja mitmete rahvusvaheliste ülekannete vahendamise vastu leige, et mitte öelda olematu.
Rahvusringhäälingu soov ja kohustus on tuua ekraanile kõik tähtsamad spordiülekanded ning koostöös alaliitudega saame selle ülesandega paremini hakkama.
Seadsime 2010. aastal eesmärgiks olla jätkuvalt arvamusliidriks Eesti teleilmas ja selle ülesande me peaaegu täitsime – eestlane tundis huvi ETV spordiülekannete ja -uudiste vastu, nädalavahetustel on ERRi spordiuudistel kuni 119 000 vaatajat, ajalehed refereerisid meid ja kirjutasid uudisnuppe.
Kui kriitiliselt hinnata, on arenguruumi veel küllaga, sest arvud ja vastukaja oleksid võinud olla veelgi paremad. See on meie eesmärk 2011. aastal ja töö selles suunas käib.
Palju on räägitud, milliseid spordialasid võiks ETV üle kanda ja kas murdmaasuusatamine on jätkuvalt see ala, mida peaksime vahendama. Spordisaadete toimetus ei pea väga oma pead murdma, vaatajate hulk räägib enda eest – suurt huvi pakuvad olümpiamängud, jalgpalli tiitlivõistlused, kodune korvpall, suusatamise MM ja MK-etapid, laskesuusatamise MM ja kergejõustiku tiitlivõistlused. Vastavalt võimalustele oleme kõiki neid alasid ka vahendanud.
Kui Eesti koondis peaks jõudma näiteks käsipallis või ükskõik millisel teisel alal tiitlivõistlustele, soovime ka seda näidata. Võrkpalli EMi finaalturniiri näitasime eelmisel aastal ja kindel on juba see, et ka 2011. aastal näeme Eesti koondist ETV ekraanil.
Mitmete erinevate spordialade rahvusvahelised mõõduvõtmised, nagu jalgpalli Meistrite liiga, korvpalli Euroliiga ja vormel-1 jäägu kommertskanalitele, sest ega ERRi sporditoimetuse ülesanne koos üheksa toimetaja-reporteriga ei ole kogu maailma sporti vahendada.
Tõsiselt peab lähitulevikus mõtlema, kuidas ERRi raadio- ja televisioonispordile 2011. aastal riigieelarvest etteantud 14,2 miljoni krooni juures lisaks suusatamise ja kergejõustiku suurvõistlustele ning võrkpalli EM-finaalturniirile vahendada Kaia Kanepi mänge nii WTA kui suure slämmi turniiridel, Triin Aljandi medalihõngulisi starte tiitlivõistlustel või ka Nikolai Novosjolovi etteasteid epeevehklemises.
See jääbki praegu ainult raha taha, sest kahjuks on tenniseülekannete litsentsid kallid ja muude spordialade tippude õnnestumised ühekordsed. Kõige tähtsam on meie jaoks eelkõige Eesti sportlane. Et oleks, keda teleekraanil näidata ja raadios kuulata.
Spordiülekannete mõju rahvustunde võimendamise ja noortele eeskuju andmise näol on kõigis Euroopa riikides väga suur. See on ka põhjus, miks paljud avalik-õiguslikud ringhäälingud väärtustavad oma spordiprogrammi.
2012. aastal tulevad taas olümpiamängud ja jalgpalli Euroopa meistrivõistlused. ERR pakkus 2012. aasta jalgpalli tiitlivõistluste õigusi müüa ka Eesti eratelekanalitele, kes sellest loobusid.
Viimane näitab selgelt, et Eesti erakanalid pole huvitatud regulaarsetest spordiülekannetest ja seda rolli peavad ka tulevikus täitma ETV ja Vikerraadio. Me ei taha, et jalgpalli tiitlivõistlused jääksid Eesti telepublikul nägemata.
Ega muud üle jäägi, kui tormisel merel edasi purjetada ja olla õigel ajal õiges kohas. Üks asi on selge – ETV on lati juba piisavalt kõrgele seadnud, sellest allapoole langeda me ei soovi.