Livorno – Stalini, Lenini, Marxi, Castro ja Che Guevara kodulinn

  • Livorno suurimaks vihavaenlaseks on Rooma Lazio!
  • Livorno kodumängudel lauldakse alati kommunistlikku hümni «Bandiera rossa».
  • Livorno peamine vihaobjekt on fašism.
  • Livorno meelitab ligi kõiki sarnaste poliitiliste vaadetega fänne üle maailma.

Livorno fännid.

FOTO: Youtube

Itaalia kommunistliku partei sünnilinn Livorno pulbitseb jalgpalli kaudu äärmuslikest vasakpoolsetest vaadetest ja kohaliku vutiklubi tribüünil lehvivad Stalini, Lenini, Che Guevara ja teiste kommunismiikoonide pildid. Kohtumised Benito Mussolini kunagise lemmikklubi Rooma Lazioga on nagu kommunismi ja fašismi mõõduvõtt rohelisel murul, kirjutab Indrek Schwede ajakirjas Jalka.

Aeg-ajalt teeb ajakirjandus edetabeleid jalgpalliklubide suurimatest vastasseisudest ning enamasti on teada, et kümne vägevama seas on ikka Glasgow kaks kanget Rangers ja Celtic, Hispaania hiiud Barcelona ja Madridi Real, Buenos Airese vastandid River Plate ja Boca Juniors, Kairo lepitamatud Al Ahly ja Zamalek. Itaaliast märgitakse Milano Internazionale – AC Milani, Juventuse–Fiorentina, aga eelkõige AS Roma – Rooma Lazio duelle. Saapamaa ühe fanaatilisema publikuga AS Livorno vastasseisud on jäänud suurema tähelepanuta, sest klubi pole suutnud kanda kinnitada Serie A-s (kõrgliigast langeti 1949. aastal ja uuesti tõusti sinna 2004ndal, et seejärel korduvalt tõusta-langeda). Ometi tasub silmas pidada üht fanaatilist ideoloogilist vaenuseisu: vasakäärmuslike, et mitte öelda kommunistlike juurtega Livorno publik vastandub järsul moel paremäärmuslike, et mitte öelda fašistlike vaadetega Rooma Lazio tulistele kaasaelajatele. Maailma jalgpallis on raske leida teist nii teravat kahe poliitilise ideoloogia vastasseisu. Kui Livorno lööb kaasa Serie A-s – ja sel sajandil on seda juhtunud kuuel hooajal –, võib kahe meeskonna mängude ümber toimuvat kirjeldada kui põrgut maa peal.

Silvio Berlusconi mõnitamine

Itaalia klubide poolehoidjate omavahelised suhted on nagu lastel liivakastis: kord ollakse sõber ühe ja vaenlane teisega, siis jälle vastuoksa. Kui vaenlase fännid hakkavad mõne kolmanda osapoolega sõbrustama, saavad ka vaenlase vaenlastest vaenlased. Olemas on ka põhivastasseisud ja näiteks Livornol on selleks Pisa, mida peetakse Itaalia emotsionaalseimaks, kuid samas vägivaldseks derby’ks. Paraku mängitakse hetkel eri liigades: Livorna Serie B-s ja Pisa aste madalamal. Mõistagi on Livorno vaenujalal kõigi parempoolsete vaadetega klubidega, kellest tõuseb eriliselt esile juba mainitud Rooma Lazio, diktaator Benito Mussolini kunagine lemmikklubi.

Tribüünidel lehvivad Nõukogude Liidu, Kuuba ja lihtsalt punased lipud, fännidel on kõige muu mõeldava kõrval seljas Saksa DV koondise särgid ning peas Hiina kunagise liidri Mao ja Kuuba esikommunisti Fidel Castro stiilis militaarne müts.

Nii nagu on itaallastele olulised tugevad peresidemed, on neile tähtis ka tugev side kodukohaga. Livornolasedki on uhked oma linna ajaloost väljakasvanud identiteedi üle (vaata kõrvallugu lk 61). Itaalia kommunistliku partei sünnilinna hinge ja veendumusi väljendatakse kõige ehedamalt AS Livorno 19 238 pealtvaatajat mahutaval kodustaadionil. Kõige aktiivsemad on ultrad, kes 1999. aastal asutasid rühmituse BAL (Brigate Autonome Livornesi), mille sümboliteks on pealuu ja ristiasetatud kondid. 22. detsembril 2002. aastal, kui meeskond võitles pääsu eest Serie A-sse, mis sel hooajal paraku ei õnnestunud, rulliti lahti hiigelsuur loosung: «Igavene au sulle, Suur Mees. 21.12.1879.» Niimoodi mälestati Jossif Stalini sünniaastapäeva. 2006. aasta augustis tähistati samal moel Kuuba diktaatori Fidel Castro 80. sünnipäeva. Livorno fännide käes on tavalised lipud ja plagud, millel kujutatud ka Che Guevara, Lenin, Marx jt kommunismi suurkujud. Või sirp ja vasar, punane viisnurk. Tribüünidel lehvivad Nõukogude Liidu, Kuuba ja lihtsalt punased lipud, fännidel on kõige muu mõeldava kõrval seljas Saksa DV koondise särgid ning peas Hiina kunagise liidri Mao ja Kuuba esikommunisti Fidel Castro stiilis militaarne müts. Osa loosungeid on vene keeles või vene tähtedega. Sellist elava kommunismi kontsentratsiooni annab tänapäeva maailmas otsida!

BALile, mis on hõivanud kodustaadioni põhjatribüüni ehk Curva Nordi, on iseloomulik vägivald ja Stalini poliitika ülistamine, paljud nende liikmed on saanud staadionikeelu: hooajal 2003/2004 oli mängude külastamise keeld enam kui 200-l BALi liikmel. See arv oli Itaalia «rekord». Sellest hoolimata sõitis kaks bussitäit ultraid samal hooajal 2000 kilomeetri kaugusele Sitsiiliasse vaid selleks, et üles riputada rühmituse loosung. Kõik bussiretke fännid teadsid, et mängule nad ei pääse.

John Foot kirjutab raamatus «Calcio. A History of Italian Football», kuidas aastatel 2002 ja 2003 lõbustasid Livorno fännid ennast Itaalia tollast peaministrit Silvio Berlusconit solvavate laulude ja plakatitega. Nad said iga kord trahvi, aga mitte peaministri, vaid Itaalia jalgpalliliidu juhatuse liikme solvamise eest. Nende lemmiklauluks oli «Berlusconi: tükk sitta». Vahel olid trahvid krõbedad, ulatudes 20 000 euroni, kuid tavaliselt kasseeriti 1500 eurot «ebaviisaka laulu» eest.

Kui Livorno mängis hooajal 2004/2005 Serie A-s, sõitis 11 000 meeskonna poolehoidjat Milanosse, kus vastaseks oli Berlusconi klubi AC Milan. Nendega liitus 3000 Milanos elavat Livorno fänni. Ka sellel mängul laulsid Livorno fännid Berlusconist kui sitatükist ja väidetavalt kogusid isekeskis raha, et maksta nõutud trahv. Mäng ise lõppes tulemusega 2 : 2, kusjuures samal hooajal Serie A parimaks väravakütiks olnud livornolase Cristiano Lucarelli kaabutrikki tähistanud väravat kohtuniku vaieldava otsusega ei fikseeritud (vaata Lucarelli ja Livorno suhetest lähemalt Jalka 4/2013, lk 16–17).

Berlusconi oli märklauaks ka Livorno kodumängul AC Milani vastu 2010. aastal. Teda mõnitati seksiskandaalide pärast ja kostitati lisaks kõigele ka hüüetega «Silvio Pedofilo», viidates alaealiste tüdrukutega lustimisele.

Curva Nord ootab kommunismi

Livorno kodumängudel lauldakse alati kommunistlikku hümni «Bandiera rossa» («Punalipp»), sageli läbi terve mängu. Samuti sõjaaegset populaarset partisanide laulu «Bella ciao». Eriti võimsalt ja palju kõlavad mõlemad laulud siis, kui vastaseks on paremäärmusi kõige reljeefsemalt esindavad Lazio ja Verona Hellas ning teineteist kostitatakse verbaalsete rõvedustega.

Mark Doidge kirjutab just Livornot silmas pidades, et «jalgpalli ümbritsevad rituaalid loovad kohaliku identiteedi uusi sümboleid» (Soccer & Society 2/2013, lk 246–261). Ta jätkab: «Varustus, mis ümbritseb ultrate korraldatud etendusi, aitab luua kollektiivset pulbitsust ja emotsionaalset energiat, mis tugevdab sümboleid ja solidaarsust.»

Livorno peamine vihaobjekt on fašism. Ühel jalgpallisallil on iseloomulik tekst «mõnikord antisotsiaalne, kuid alati antifašistlik». Samas vastandutakse ka kapitalismile ja globaliseerumisele. Curva Nord ei ole kaotanud lootust, et kommunism tuleb ja ühes sellega ootab töölisi helge tulevik. Nad ei ole päris üksi. Näiteks Veronas tekkis edukale paremäärmuslikule Hellasele linnarivaal Virtus 2006. aastal. Ka Virtuse fännid on end ehtinud punasümbolite ja antifašistliku retoorikaga ning käivad regulaarselt kaasa elamas Hellase ja Livorno mängudele, kusjuures on olnud külalisteks Livorno Curva Nordil. Mitme vasakääre sümpaatiatega Euroopa klubi, nagu Livorno, Ateena AEK, Marseille Olympique, Istanbuli Besiktas, Glasgow Rangers ja St Pauli, fännid külastavad regulaarselt üksteise mänge, eriti kui mängitakse Verona või Lazio vastu. Livorno aga meelitab ligi kõiki sarnaste poliitiliste vaadetega fänne üle maailma.

Livorno kujunemine kommunismi kantsiks

Kuni 15. sajandini oli Kesk-Itaalia tähtsaima linna Firenze kõige olulisemaks väljapääsuks Vahemerele Pisa sadam. Kui see mudastuma hakkas, ehitasid Firenze valitsejad vabasadama Livornosse. Uue sadamalinna rahvastamiseks meelitati kohale kaupmehi igast ilmakaarest  rahvusele ja usule vaatamata ning läbi sõrmede vaadati ka linna saabunud kriminaalide varasematele tegudele. Livornost sai rahvaste paabel, kus tavakodanike kõrval elasid vabanenud orjad ja kurjategijad. Itaalia ühendamisel 1861. aastal kaotas Livorno vabasadama staatuse, mis viis paljude äride ümberkujundamisele ning poliitilise aktiivsuse tõusule. Tööstuslik revolutsioon pani aluse ulatusliku töölisklassi tekkele, tekkis mitu poliitilist anarhistlikku ja sotsialistlikku rühmitust. 1920. aastate sotsiaalsed ja poliitilised pinged viisid streikide ja kokkupõrgeteni kogu Itaalias, sealhulgas Livornos, ning hõlbustasid kommunismi ja fašismi levikut. 1921. aastal loodi Livornos Itaalia kommunistlik partei. Pärast II maailmasõda oli Itaalia kommunistlik partei väga stalinistlik ja läks hingusele koos Ida-Euroopa riikide vabanemise ja Nõukogude Liidu lagunemisega.

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php

Tagasi üles