Leiutajate ala protestimeelne vanameister Lisatud videolugu!

Talisurfi üks pioneere, 26. korda maailmameistrivõistlustel osalev Kalev Allikveer meenutab kodumaal peetava MMi taustal oma esimesi tiitlivõistlusi. «1991. aastal oli minu jaoks esimene MM ja see oli ühtlasi esimene kord, mil võistlus Eestis peeti. Need olid ju pöördelised ajad, jaanuaris oli Riia veresaun, Vilniuse veresaun, veebruaris pidasime siin MMi. Rahvast palju ei tulnud, sest inimesed kartsid. Kabli puhkebaasis oli meil klaveri ääre peal ka väike sinimustvalge lipp. Esimese päeva lõpus Kalev Vapper tegi video ja saatis selle ERRile, mispeale tuli kohale spordikomitee ja küsis: «Mis see olgu, kes lubas?!» Nii see algas,» meenutab Allikveer.

Allikveer on ala üks loojaid. «Ma olen elukutselt meremees ja sõitsin Aafrika vahet. 1973. aastal nägin Alžeerias esimest korda vees purjelauda, sai hammas verele. Tegin mõned joonised ja kui koju tulin, siis tuttavale puidutöö mehele näitasin ja tegime midagi valmis. 1975. aastal tahtsin vastlapäeval oma kaheaastast poega sõidutada Harku järvel ning meisterdasin puust murdmaasuuskadest suusakelgu ja panin purje peale,» kirjeldab ta.

Kalev Allikveer

«Ja see liikus! Oli endal lõbu laialt ja lapsel ka. Endine jääpurjetaja Jüri Plisnik nägi mu agregaati ning koos hakkasime arendama. Ostsin temalt ühe suusahüppesuusa ja ehitasime platvormi peale. Siis olin talv läbi merel, ja kui tagasi tulin, oli tekkinud terve kamp harrastajaid ning 1976. aastal oli juba esimene «kaklus» (võistlus – M. G.),» räägib ta ala saamisloo. «Seda aastat loemegi algusaastaks ehk tänavu on 40. aastapäev.» Rahvusvahelisi talisurfi tiitlivõistlusi peetakse alates 1980. aastast.

Talisurf ongi harrastajate sõnul justkui leiutajate ala, pidevalt tehakse täiendusi ja nuputatakse uusi detaile. Lisandunud on tiiva- ja lohe-võistlusklass ning purisuusa kõrvale on tekkinud erinevad kelgud: kursisõidu või slaalomi distsipliini jaoks.

Seetõttu hoitakse ka võistlusklasse nii-öelda avatuna. «Et igaüks võiks mõelda ja lisada, mis pähe tuleb. Seetõttu ongi see klass nii kirju, ja see on hea. Kui oleksime pannud paika reeglid, et purisuusa klass ongi ainult monosuusk, oleks palju igavam. Nüüd peavad inimesed nuputama, milliste tingimustega milline alus parem on,» ütleb Allikveer.

Kui oled 26. korda MMil, siis erilist närvi enam sees ei ole. Pigem on närvesööv võistluste organisatoorne pool. «Et olen ka MMi korraldaja ja et esialgu Haapsallu planeeritud mõõduvõtt tuli jääolude tõttu Võrtsjärvele ümber kolida, oli omajagu mässamist.»

Eesti lippu lehvimas pole

Võistluskeskuse ees on rivis osalevate riikide lipud, ent nende seas ei ole lehvimas Eesti lippu. «Eesti lippu ei ole ja ei tule ka. Kuna Eesti riik ja kultuuriministeerium ei toetanud võistluste läbiviimist, saates meid otse ja pikalt kommentaaridega, et nad ei tunne, ei tea ja ala on vähepopulaarne, siis on lipu puudumine protesti näitamine,» selgitab Allikveer.

Eriti on vanameistrile meelde jäänud esimesed suurvõistlused, mil Nõukogude Liidust välismaale võistlema pääsemine oli ülikeeruline ja kulukas. 1988 oleks kolm eestlast saanud MMile Soome, aga neile ei antudki viisat ja jäi minemata. 

Sellest ajast rääkimine teeb elukogenud mehe emotsionaalseks. «Esimene üle lombi MM 1992. aastal Kanadasse oli meeldejääv. Siis oli ju veel rubla. Et sõit sinna teoks saaks, laenasin Toidutare pidajalt Lembit Sootsilt 3500 Soome marka. See oli nii üüratu raha, pea terve aasta palk mulle. Magasime näiteks Stockholmis lennujaama pinkidel. Ja lennujaamas olid sellised pakikärud, kuhu tuleb raha sisse panna, et seda kasutada. Meie nägime selles teenimise võimalust, korjasime neid kokku ja viisime tagasi ning saime raha. Teenisime mitusada Rootsi krooni,» meenutab Allikveer, kuidas nad koos teise eestlase Juhan Grossiga MMil käisid.

Kanadas maksis Toronto Eesti saatkond eestlaste kohapealse hotelli kinni. «Võistluspaika viidi meid suure musta limusiiniga, Eesti lipp peal. Kohalikud vaatasid, et mis president see nüüd tuleb!» räägib ta veel ühe seiga. «Saatkond garanteeris muide ka selle 3500 FIMi Sootsile tagasi. Kuidas see realiseerus, ma ei teagi. Soots pole minult seda sisse tulnud nõudma. Ju see omavahel kuidagi lahendati,» ütleb ta.

«Kui me aga kohalikele rääkisime, kuidas me seal ilma rahata olime, siis WISSA (rahvusvaheline alaliit) president läks ja rääkis teistele võistlejatele meie olukorrast, tehti korjandus ja toodi meile ümbrik.» Siin tulevad kogenud spordimehele pisarad silma ja jutt takerdub. «Vabandust, tuli meelde, kui emotsionaalne see oli. Olime nagu kerjused,» sõnab ta. «Sellised asjad jäävad meelde kogu eluks.»

Suvisel ajal sõidab Allikveer purjelauaga ja võtab osa ka pea kõikidest Eestis peetavatest võistlustest, ka maratonidest. «Olen tihti ikka püüne peale ka mahtunud. Kuigi vahel nooremad mehed enne starti ikka selja taga räägivad, et mis see papi siin teeb. Aga kui nad sõidu ajal minu selga vaatavad, siis hiljem vabandavad ja küsivad, et «vabandage, kuidas teie nimi on?»

Värskes õhus tegutsemine hoiab tema sõnul meele noorena. «Kui midagi ei tee, siis niisama vahtimine head ei too. Vahid pudelisse või midagi sellist. Ikka tuleb tegevuses olla,» ütleb ta. Talisurfi õpetab ta teistelegi. «Huvilisi ikka jagub, kui tullakse küsima, siis ikka õpetan.»

See tiitlivõistlus jääb ilmselt viimaseks. «Kodustel üritustel aitan ikka kaasa ja lähen «kaklema» ka, aga minu jaoks on see ilmselt viimane MM. Vähemalt Ameerika mandrile enam ei lähe,» sõnab kogenud surfar.

Lisalugu

Kummaline hääl ja oht kukkuda läbi jää

Võrtsjärvel peetavale talisurfi MMile registreerus 114 osalejat 15 riigist, kes võistlevad kolmes klassis: kelgud, lohed ja tiivad. Esimesed võistlussõidud peeti teisipäeval ja Postimees käis kohapeal asja kaemas.

Et ilmad on viimasel ajal soojad olnud, on jääolud kasinad. Nii tuli korraldajatel Kalev Allikveerel ja Eesti Purjelaualiidu peasekretäril Tõnis Kasel mööda Eestit ringi sõita ja uut võistluspaika otsida, kui selgus, et esialgses võistluskohas Haapsalus seda teha ei saa. Leiti Võrtsjärv, ent sealgi on olud vesised, nii kukkus esmaspäeval paar treenijat ka läbi jää.

Nii teisipäeval kui kolmapäeval said aga sõidud peetud, kadudeta. Ka ajakirjanikul ja fotograafil tuli üle klaassileda järvejää võistluspaika sammuda, et põnevat ala lähemalt vaadelda. Kui üks huviline poolest kerest läbi jää vajus, tekkis peas väike tõrge, aga käidud sai.

Teravad uisud, kelgud, suusad ja lumelauad tekitavad jääl kiirelt libisedes omapärase heli, mis muidu valitsevas vaikuses kummaliselt kõlama jääb. Kõige kummalisem oli vaadata, kuidas mäesuuskade ja lumelauaga lohesurfaritel on võimalik mööda kiilasjääd kontrollitult liikuda. Aga oli. Kuuldavasti viilis osa võistlejaid oma sõiduvahendite «kandid» nii teravaks kui võimalik.

Tagasi üles