/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2010/12/15/484985t1h90f6.jpg)
Kui keegi mõtleb põlastavalt, et kuidas Tartu Rock saab eurosarjas Šveitsi klubist nõrgem olla, siis visake ülbus hoobilt peast. Vastased ehivad end võõraste sulgedega.
Eesti tippklubide juhtidel pole soovi osta kümneid leegionäre
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samal ajal kui Eesti meister tugines EuroChallenge’i sarjas pallides oma mängijatele, lasus vastaste mänguraskus hordide kaupa sisse ostetud leegionäridel. Rockiga sarnases seisus on ka Ühisliigas osalev Kalev/Cramo.
Mõlemal Eestis tippklubiks nimetatud kollektiivil on nimekirjas vaid kaks välismaalast, seejuures pole needki vedurina toimivad domineerivad mängijad. Piirid seab raha ja ka klubijuhtide soov edendada Eesti korvpalli.
Šveitsi liiga liidril Luganol või Ukraina viimaste aastate meistril Azovmašil ei paista sellist ideed olevat. Seepärast kubisevadki mõlemad meeskonnad – nagu enamik Euroopa klubidest – viimastel aastatel Vana Maailma vallutanud ameeriklastest. Tegemist pole esimese suurusjärgu tähtedega, kuid võrdluses keskmiste eurooplastega pole nende tasemele midagi ette heita.
«Rock ei kavatse seda teed minna – vähemalt mitte järgmise kolme aasta jooksul,» kinnitas Tartu Ülikool / Rock klubi juht Andres Liinat. «Oleme veendunud, et kaks või kolm leegionäri on piisav. Äärmisel juhul võib see arv tõusta neljani, kõik oleneb sellest, millistes sarjades soovime osaleda ja millised on rahalised võimalused.»
Publikut paeluvad omad
Materiaalsete vahendite olemasolust pani leegionäride valiku sõltuvusse ka Kalev/Cramo president Ivar Valdmaa. Ta meenutas, et eelmiste aastate jooksul on proovitud erinevaid mudeleid – kaks hooaega tagasi näidati head korvpalli, kuid siis kandsid põhiraskust neli leegionäri, tänavu piirduti esialgu vaid kahe välismaalasega ja seepärast tulebki leppida olukorraga, kus Ühisliigas pole kahe aastaga suudetud võiduarvet avada.
Kuid asi pole ainult rahas. «Kui võtame Kalevisse korraga kümme mustanahalist meest, ei tule meid keegi vaatama,» arvas ta. Samal seisukohal on Liinat. Ta on veendunud, et pelgalt leegionäridele panustamine peletab osa publikust Tartu spordihoone tribüünidelt minema.
Oma mõtetele sai Liinat kinnitust Rocki võõrsil toimunud mänge jälgides. Talle jäi mulje, et mustanahaliste mängijatega üleujutatud eurosarja vastaste kodusaalis oli märksa vähem inimesi kui Tartus.
Valdmaa on siiski arvamusel, et mõned mustanahalised mängijad võiksid meeskonda kuuluda. «Nad on füüsiliselt tugevad ja mängivad valgenahaliste meestega võrreldes hoopis teistsugust korvpalli. Selliste mängijate kasutamine lisab atraktiivsust,» leidis ta.
Liinat kinnitas, et eurosarja alagrupiturniiril toppamine pole tänavu Rocki jaoks probleem. «Sellel hooajal polnudki meil eesmärki rahvusvahelistes sarjades edu saavutada. Üritame alles meeskonda üles ehitada, paari aasta pärast peaksid oma noored mängijad juba tegusid tegema,» mõtiskles ta. «Usun, et siis suudame ka paari leegionäri toel konkurentsis püsida.»
Rakvere Tarva peatreener Andres Sõber teeb aga suuremate klubide juhtide arvamused pihuks ja põrmuks. «Leegionäride abil meeskonna tugevdamine on selge aja märk – tänapäevalik,» teatas ta. «Korvpallimaadest on Leedu veel viimane, kes üritab peamiselt oma meestega, mujal on igas meeskonnas neli või viis välismaalasest abilist – vaadake kas või Itaalia, Hispaania või ükskõik millist liigat. Leegionärid lihtsalt peavad olema!»
Kõige rohkem leegionäre
Juba aastaid Rakveres korvpallielu vedav ja igal hooajal ka välismaalastest abilisi kasutanud Sõber ei usu ka seda, et leegionäride julge kasutamine viib publiku tribüünilt. «Tähtis on emotsioon, mida nad mängust saavad. Seejuures pole oluline, kes on platsil, tähtis on see, et tegemist on oma meeskonnaga. Eriti oluline on see sellises väikeses kohas nagu Rakvere,» teatas ta.
«Olgem ausad, leegionäride abita ei saaks me siin vähegi konkurentsivõimelist meeskonda kokku. Kui meil pole aga meistriliigas pallivat esindustiimi, pole noortel kohta, kuhu pürgida.»
Kogenud treeneri arvates pakuvad välismängijad oma noortele trennis vajalikku konkurentsi ja aitavad neil areneda.
Ta tõi näite, et alles koolipoisi staatuses noorukilt Oliver Metsalult ei saa veel platsil võimsalt toimetamist oodata – kuniks oma noorukid peale kasvavad, tulebki loota välisjõudude abile.
«Paljud küsivad, miks ma hoian siin Matt Halli. Viimati Leedus tegi ta väga hea mängu ja saab minult selle eest 3000 krooni – see pole ju suur kulutus. Ta on tore poiss, kes tahab siin olla,» selgitas Sõber.
Tarvas ongi tänavu Eesti meistriliigas enim leegionäridele toetuv meeskond. Lisaks Hallile kuuluvad meeskonda USA passiga Howard Frier ja Brett McGee ja Kanada kodakondne Richard Anderson.
Nimekiri pole veel aga suletud – paar päeva tagasi saabus Rakverre testimisele veel üks ameeriklasest keskmängija. Pole võimatu, et hooaja teises pooles asendab ta tänavu kesiselt esinenud Andersoni.
Leegionärid
EuroChallenege
• Tartu Rock 2
• Lugano 10
• Lissaboni Benfica 8
• Sofia Lukoil 6
Ühisliiga
• Kalev/Cramo 2
• Himki 6
• Asseco Proccom 9
• Azovmaš 7
• Riia VEF 5
• Kaunase Žalgiris 6