Eesti jäähokit painab kasin järelkasv

Eesti U20 koondise vahetusmängijate pingil istuvad liikmed jälgivad platsil toimuvat. Alla 18-aastased mängijad tunneb ära näo ees kantava kaitsevõre järgi.

FOTO: Toomas Huik

Eesti jäähoki tulevik näib tumedamast tumedam – sellise järelduse võib teha pühapäeval Tallinnas lõppenud U20 B-divisjoni MM-turniirilt, kus väljakuperemehed teenisid vaid ühe võidu ja leppisid eelviimase, viienda kohaga.


Muu hulgas jäädi alla ka sellistele «hokimaadele» nagu Hispaania ja Belgia. Ainus, kellest eestlaste jaks üle käis, oli Island. Kõige hullem on aga see, et kohalike hokiinimeste hinnangul muutub noortekoondiste komplekteerimine lähitulevikus veelgi keerulisemaks – valik, kelle hulgast riiki esindavaid hokipoisse leida, jääb aina kasinamaks.

«Ootame ära aastakäigud 1993, 94, 96 ja vaatame, mis siis juhtuma hakkab. Praegu ütlevad paljud, et see aeg on veel kaugel,» lausus Purikate hokiklubis noortetreenerina töötav Olle Sildre. Üks Eesti viimase kümnendi kuumemaid hokimehi ja treenerid lisas, et nendes vanuseklassides on olukord veelgi viletsam.

Eesti koondise abitreener Jüri Rooba ütles, et Narvas tehakse küll noortega tööd, kuid koondise jaoks ei kipu sealt kedagi peale tulema. Takistuseks olevat seegi, et osa poisse pole Eesti kodanikud.

Eesti noorte hokimeeste mahajäämus tuli ilmsiks ka seekordsel turniiril. Peaaegu iga kohtumise lõpus oli näha, et eestlaste füüsiline vorm on vastaste omast viletsam. Kindlasti võib seda põhjendada ka sellega, et enamik koondislasi pääseb jääle vaid neli korda nädalas, kuid Sildre hinnangul lasub süü ka noortel meestel endil.

«Meie noored hokimehed ei anna endale aru, mida see mäng tegelikult tähendab,» nentis Sildre. «Füüsilist trenni saab teha ka Nõmmel mäest üles joostes, kuid meie meeste jääväline treening on olematu. Kogu U20 koondise peale on kolm või neli meest, kelle seisund enam-vähem korralik.»

MMil soomlasest peatreeneri Simo Vehvilaineni abilisena tegutsenud Rooba tunnistas otse, et on turniiri sellises käigus pettunud. Tema hinnangul olid vähemalt veel kaks vastast võidetavad.

Kesise mängu põhjuste üle arutledes oli Rooba Sildrega ühte meelt – Eestis treenivate noormeeste kehaline ettevalmistus oli nigel. Paraku polnud paremat valikut võimalik teha, niigi kubises U20 koondis vanusepiirist paar aastat noorematest poistest.

«Mitmed nooremad poisid sattusid koondises enesele ootamatult liidrirolli. Paraku pole nad sellega isegi oma klubis harjunud,» sõnas Rooba, kelle 17-aastane poeg Robert oli Tallinnas koondise kapten ja selge esinumber. «Kui samad poisid sõidavad märtsis U18 turniirile, võib pilt olla hoopis teine.»

Treener Rooba lisas, et lootis enamat just oma pojaga koos jääl olnud esimesest ründekolmikust, kuid paraku jäid kaaslased kapteni tempost maha. Koondise kirstunaelaks kujunesid ka ebastabiilselt tegutsenud väravavahid, kuid treeneri hinnangul pole sinna midagi parata.

«Paremaid mehi lihtsalt ei ole,» tunnistas ta. «Uusi poisse pole juurde tulnud. Koondis koosnes peamiselt nendest poistest, keda juba aastaid tagasi Soome vahet mängima vedasin.»

Pärast pühapäeval lõppenud turniiri eile varahommikul juba Soome igapäevatööle sõitnud Rooba on turniiri kesiste tulemuste põhjuseid korduvalt peast läbi lasknud. Tagantjärele tarkusena jõudis ta koguni mõttele, et vahetult enne turniiri toimunud treeningulaager võis osa mängijate jaoks näida liiga professionaalne.

«Tahtsin teha kõike heal tasemel. Harjutasime kaks korda päevas ja kuigi me ei pannud poisse hirmsasti uisutama, võis mõnel tavaliselt kolm korda nädalas harjutaval mängijal tekkida lõpuks tüdimus. Nägin, et silmad enam ei säranud,» mõtiskles Rooba.   

Järelkasvu kehvast seisust annavad aimu ka peamiselt Eesti poistega tegeleva hokiklubi Purikad eestvedaja Toomas Ristlaane mõttekäigud.

Ristlaane sõnul kuulus tänavusse koondisse 11 Purikate kasvandikku. Näitaja pole iseenesest halb, kuid klubi eestvedaja tõdes, et aastatega jääb hokitrennis poisse aina vähemaks. «Kaks aastat tagasi oli meil 173 noort hokimängijat, praegu aga alla 90,» märkis Ristlaan. «Jää hind on tõusnud ja alles jäid vaid tõelised klubi patrioodid ning need, kes tõesti soovivad hokiga tõsiselt tegeleda.»

Viie vanuseklassiga tegelevate Purikate põhjal on vahepealse põlvkonna kadumine selgelt näha. Vanem grupp koosneb C-klassi poistest, kõige väiksemad on aga alles lasteaias käivad mudilased. Samas on Purikatel välja pakkuda üks Eesti jäähoki viimase kümnendiku kuumemaid nimesid – Olle Sildre. Treenerite nimekirjast leiab ka Kanadast saabunud spetsialisti. 

Tagasi üles