L, 10.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sydney olümpia neljas mees Valeri Nikitin on leidnud oma õnne Rootsis

Kristjan Jaak Kangur
, spordireporter
Sydney olümpia neljas mees Valeri Nikitin on leidnud oma õnne Rootsis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Valeri Nikitin.
Valeri Nikitin. Foto: Maria Kilk

Eesti läbi aegade üks parimaid kreeka-rooma maadlejaid Valeri Nikitin on oma õnne leidnud Rootsis ning annab spordialaseid teadmisi edasi nii sealsetele treeneritele kui noortele.  Endine maadlusäss valmistab treener Janne Öhleni kõrval töötades rootslasi ette aprilli algul Eestis toimuvaks Tallinn Open 2016 - Kristjan Palusalu Noorte Maadlusvõistluseks, mille raames leiab aset ka Eesti Rootsi maavõistlus kreeka-rooma maadluses kadettidele.

Millise koosseisuga te Eestisse tulete ning miks just see võistlus teie kalenderplaanis maandus? 

Komplekteerime oma võistkonna koondise esinumbritest ja meistritest. Tallinn Openil osalevad kadetid on noored, kes lähevad Rootsi eest tulle ka Euroopa meistrivõistlustel. Juuniorid on meil samuti korraliku esindusega väljas, vähemalt meie riigi mõistes. Tõsi, kellelgi ei ole ette näidata Euroopa või maailmameistritiitleid, kuid eranditult kõik on Rootsi meistrid ning osad toonud tiitleid ka Põhjamaade maadlusvõistlustelt.

Kui seda kuidagi arvuliselt väljendada, siis kadettidest tuleb hetkeseisuga kümme sportlast ning juunioreid on seitse. Kuna tegelen vaid kreeka-rooma maadlusega, siis naiste- ja vabamaadluse kohapealt jään vastuse võlgu. Üldiselt seda viimast Rootsis väga ei eksisteeri, on selline pigem põlve otsas tegemine. Samas naistemaadlus on siin pikkade traditsioonidega ja üsna tugev. 

Kui kedagi välja tuua, siis elan kadettide osas kõige enam kaasa 15-aastasele Niklas Öhlenile (46 kg), kes vahetab just vanuseklassi ja on siiani kõik turniirid võitnud, ka näiteks ühe väga tugeva Saksamaal ning teise Tšehhis.  

Miks tuleme? See on raske küsimus. Sisuliselt ikka sellepärast, et anda oma noortele võimalus väga erineva taustaga maadlejatega rammu katsuda. Mida rohkem matše, seda parem. Võistluse suurus meid iseenesest väga ei huvita, sest sellega kaasneb tihti matil palju n-ö tühje ja kergeid kohtumisi. Eesti võistluse teeb eriliseks see, et sinna tulevad kohale võistkonnad endisest Nõukogude Liidu süsteemist. Need on kõik väga tugevad klubid, kes Euroopa võistlustel eriti ei käi, sest see on neile kallis. Meie otsime kvaliteeti ja nemad on kindlasti tugevad vastased, kellega jõudu proovida. 

Selles osas võtan eestlaste ees küll mütsi maha, sest nad on ära teinud tohutu töö, et sellist võistlust ellu viia. Kui kohale tuleb rohkem kui kuus riiki, siis on juba väga suur tegemine. Mitte keegi ei tule niisama. Motivaatoriks võib olla näiteks tuttav treener või siis kvaliteet. Kui võistlusele pannakse välja koondis, siis see näitab juba taset. Kõik tahavad ju oma riigile kuulsust tuua, medaleid võita. Antud juhul on võistlejad küll noored, kuid kõik algab ju pisikestest asjadest – suure medali nimel tuleb kuskilt alustada. Kuidas see kõik välja kukub on iseasi, aga idee ning mõte on väga õige!

Millist rolli sa Rootsi koondise juures mängid? 

Ma ei ole otseselt koondise treener, vaid pigem abitreener tehnilise külje pealt. Ei vastuta nende kaotuste ning võitude eest. Minu ülesanne on pigem treenereid koolitada ning kui poisid ise tahavad, siis õpetan neid ka võtteid tegema. Leian, et lihtsam on oma teadmisi treeneritele edasi anda, et nemad oskaksid õpetada. Tugevamatele ja raskematele võistlustele olen vahel kaasa ka sõitnud.

Kas Rootsis ja Eestis on noorte süstemaatilises arendamises mingeid olulisi erinevusi? 

On ikka, Eestis on süsteem selles mõttes paigas, et klubid teevad trenne ja kui poisid on juba mingi taseme saavutanud, siis sealt on võimalik edasi spordikooli ja laagritesse minna. Riigi toetus on läbi alaliidu suurem. Rootsi riigi toetuse saamiseks peab sul ette näidata olema juba mingi väga tugev medal. Keegi väga kätel ei kanna, kui sa näiteks Euroopa meistriks tuled. Heal juhul katab saadav stipendium laagrikulud. Sponsorite leidmine on pigem sportlase ja klubi isiklik asi.

Rootsi riik toetab rahvasporti, et inimesed oleksid terved. Kui tahad teha tippsporti, siis see eralõbu on kõik sponsorite rahakotist. Mina sain omal ajal Atlanta olümpiamängude ettevalmistuse jaoks EOK-lt kuskil 50 000 - 60 000 krooni. See oli väga suur raha, siinse süsteemiga ei anna võrreldagi. 

Treeneritööd silmas pidadas on eestlased  tublimad. Kui kedagi eraldi välja tuua, siis Tapa klubi treener Allan Vinter, Märjamaal tegutsev Olari Suislep ning Harjumaal treeniv Tanel Renter on head tegijad. Tanel on lisaks veel ka kohtunik. Tartu treener Kristjan Press on ka suur activist, nagu ka Tallinna klubi Korrus 3 vedaja Martin Plaser. Pean silmas eelkõige treenerite tehnilist taset, mis on Rootsis tunduvalt nõrgem.

Õpetatakse ühte või kahte võtet ning ülejäänud osa käib kõik füüsilise jõu arendamise baasil. Poisid saavad kolm või neli korda nädalas matil treenida, kuid ülejäänud aja on nad sisuliselt üksinda. Selles osas on siin tööd kõvasti. Rootsi treenerid on vahel veidi upsakad, ei taha alati nõu kuulda võttagi. Viimane väga tugev treener oli Leo Myllari 90ndate algul. Sellel ajal oli Rootsi maailmas oma meeskonnaga teine või kolmas klubi.

Meie eelis on võib-olla ainult see, et inimesi ja võistlusi on rohkem, poisid saavad väga palju üksteisega jõudu katsuda, mis natuke ehk seda nõrka tehnilist baasi kompenseerib. Isegi kui maadleja midagi ei oska, siis ta proovib ja tal on võimalus areneda. Seeriavõistlused on siin põhimõtteliselt igal nädalal ja suuremaid mõõduvõtte vähemalt kord kuus. 12- ja 16-aastastel on tuba karikaid täis, tunnevad, et kõik on juba tehtud. Nad ei pruugi enam aru saada Euroopa või olümpiamedali õigest väärtusest. Mõnes mõttes on siinne süsteem natuke liiga ülesupitatud. Kui mina kunagi esimeselt rajooni maadlusvõistluselt diplomi sain, siis see oli suur asi. Mingist pokaalist polnud juttugi. Mingi ihalus või isu peab ju ikkagi alles jääma. 

Kuivõrd sa Eesti järelkasvul silma peal hoiad?

Eks ma ikka näen, kes kuskile välja sõidab ning kes treeneritest oma õpilasele midagi paremat pakkuda proovib. Natuke jälgin, samas kui mu oma 6-aastane poiss vanemaks saab, siis ehk vaatan rohkem.

Mida maadlus ühele noorele poisile eluks kaasa annab? 

Füüsilise ja vaimse heaolu. Kui alustad maadlusega juba päris noorelt ja ma ei pea siinkohal silmas võistlemist, siis see annab sulle väga hea füüsilise arengu ja stardipositsiooni. Ükskõik millist ala sa hiljem edasi otsustad teha. Isegi kui sa kohe algul pole teistega päris samal tasemel, siis tõused sinna väga kiirelt ning lähed möödagi. Maadlus annab väga hea koordinatsiooni, võhma, painduvuse ja arendab reaktsioonivõimet.

Vaimse poole pealt õpetab mitte loobuma ja keerulises olukorras end kokku võtma. Kui tead, et teed õiget asja, isegi kui kõik teised on selle vastu, siis sa viid selle lõpuni. Ükskõik, kui raske ka ei ole, aga murdemomenti ei teki. Iseasi on muidugi enda vastu aus olemine ja teadmine, mida tahad ning milleks võimeline oled.

Millisena sa eestlaste ja rootslaste omavahelist mõõduvõttu näed? Kes võiks Tallinn Open’il peale jääda?

Eestlastel on meie vastu kindlasti väga raske, neil on võõra vastasega maadlemisel vähem kogemusi. Meie poisid on kogu Euroopa läbi sõitnud ning nende jaoks on kohtumised juba kindlasti palju pingevabamad. Eesti poistel on tavaliselt võistlustel ainult ühed ja samad partnerid, mis on mõnes mõttes muidugi sarnane probleem, mis meil siin. Lisaks on Rootsis rohkem maadlejaid, kuid mõnel Eesti võistlusel võid karika saada juba ainult selle eest, et sul pole oma kaalukategoorias kellegagi kokku minna. Rootsis sellist olukorda ei teki, igas kategoorias on alati kohal vähemalt 20-30 võistlejat. 

Samas eks aprillis Tallinnas toimuval võistlusel neid huvitavaid momente ikka tekib, teil on paar väga tugevat poissi. Keskpärased on kehvemas olukorras.

Millal sa ise  viimati kellegagi matil tõsisemalt kokku läksid ja mis sporti sa enda vormis hoidmiseks teed?

Viimati vist paar aastat tagasi, aga tegime lihtsalt trenni. Üks poiss vajas valmistumisel abi. Saime medali kätte. Igapäevaselt vehin pigem mati ääres nii vile kui käte ja jalgadega. Sporti teen küll kõvasti vähem. Mulle meeldib lumelauaga mäest alla sõita ning metsas mägirattaga trenni teha. See on toredam, kui näiteks maanteel üksluiselt kulgeda. Maja lähedal on meil siin head suusarajad.

Katsun ikka iga päev midagi teha, näiteks 10 km joosta ei ole mitte mingi küsimus ja aitab heale enesetundele väga palju kaasa. Leian, et oluline on ka oma toitumisel silm peal hoida ja teha seda teadlikult, õnneks on mul läbi elu olnud väga head nõustajad ning täna ei saa ma mitte millegi üle kurta. Selles osas olen õnnelik inimene, et saan Rootsis end teostada, teha mida oskan ja armastan. Olen oma eluga rahul!

--

Tallinn Open 2016 ehk Kristjan Palusalu Noorte Maadlusvõistlus toimub Saku Suurhallis 1.-3. aprillil. Euroopa suurim maadluspidu võõrustab kuni 1600 noort 16st riigist. Kreeka-Rooma, vaba- ja naistemaadluses võtavad üksteiselt 12 matil mõõtu 6- kuni 20-aastased sportlased. Võistlustele järgneb rahvusvaheline maadluslaager klubi Korrus 3 eestvedamisel.

Tallinn Open’i raames toimub 1. aprillil Eesti Rootsi maavõistlus kreeka-rooma maadluses kadettidele. Võistlus algab kell 19.00 ning on pealtvaatajatele tasuta.

Rootsi kadettide võistkond:

•    Jonathan Jednell (42 kg) klubi: Göteborgs AK

•    Niklas Öhlen (46 kg); klubi: Brännans IF

•    David Södergran (50 kg); klubi: Enköpings BK

•    Nathan Philips (54 kg); klubi: Varbergs BoIS BK

•    Anton Rosen (58 kg); klubi:Klippans BK

•    Lukas Ahlgren (63 kg); klubi: BK Ore

•    Carl Norberg (69 kg); klubi: Heby BK

•    Ivar Salming (76 kg); klubi: AK 77

•    Jakob Logård (85 kg); klubi: Norrtälje BK

•    Elias Kenneryd (100 kg); klubi: Värnamo BK

Märksõnad
Tagasi üles