:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
/nginx/o/2009/10/07/246585t1h753a.jpg)
Ajaloost on teada juhtumeid, kus sportlastele on manustatud keelatud aineid tema enda teadmata. Kurikuulsa Ida-Saksamaa juhtumid on saanud legendaarseks, kuid ka jalgpallis oli probleem suur.
Enese teadmata dopingut tarvitavat sportlast ootab samuti karistus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2003. aastal uuris Itaalia tööstuslinna Torino üliõpilane Raffaele Guariniello vähi, leukeemia ja haruldaste närvisüsteemi haiguste juhtumeid jalgpallurite seas. Uuringute tulemusena leidis
24 000 jalgpalluri elukäiku käsitlenud Guariniello, et rohkem kui 400 surmast olid 70 asjaolud väga kahtlased.
Näiteks kunagine Roma, Genoa ja Parma mängija Gianluca Signorini suri 6. novembril 2002. aastal, olles enne põdenud amüotroofilist lateraalskleroosi (ladina keeles Sclerosis lateralis amyotrophicus). Kuigi usklikuna süüdistas ta saatust, oli talle jalgpallurikarjääri jooksul süstitud igasuguseid aineid. Samasuguse saatusega jalgpallureid on saapamaal veelgi.
SA Eesti Antidopingu nõukogu liige ja Tallinna Ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi direktor, dotsent Kristjan Port aga märkis, et isegi kui sportlasele manustatakse tugevaid aineid tema teadmata, vastutab ta selle eest ise. «Antidopingu reeglite järgi lasub vastutus sportlasel, kes peab garanteerima, et tema organismi keelatud ained ei satuks,» märkis Port.
Porti sõnul pole välistatud variandid, et mõnel juhul on sportlased keelatud aineid tõepoolest enese teadmata manustanud.
«Ajaloost on teada arvukalt juhtumeid, kui sportlase eest on dopingainete kasutamist teadlikult varjatud. Mõned neist on jõudnud hiljem ka kohtusse, nagu näiteks endise Ida-Saksamaa juhtumid,» tõi Port näite. «Teiseks võimaluseks on tänapäevaste toidulisandite tarbimine, mille puhul pakendile pole keelatud ainete sisaldumine märgitud. Näiteks ROKi poolt 2002. aastal kontrollitud 634st hormoone mitte sisaldavast toidulisandist 94 (14,8 protsenti) sisaldasid steroidhormoone ja prohormoone.»
Port lisas, et kuna toidulisandite müüjatele ei kehti samasugused nõuded nagu näiteks ravimitootjatele, on neid süüdi mõista keeruline. Küll aga keelatakse enamikul juhtudel sellise kauba edasine müük. Eestis saada olevate toidulisandite kvaliteet olevat samasugune nagu mujal maailmas müüdavatel. (PM)