Mis on Jaak Mae kõige meeldejäävam kingitus? Miks kartis Raio Piiroja jõuluvana? Kelle toob Kaie Kand jõuluks koju? Millised kingitused meeldivad Andres Sõbrale? Tavainimese jaoks tundub ehk üsna iseenesestmõistetavana, et jõulupühad veedetakse perekonna keskel. Aga kuidas mööduvad jõulud Eesti sportlastel, seda uurisid Ann Hiiemaa ja Maarja Värv.
Sportlaste pühad – maitsvad road, luuletused ja trenn
Kulturist Kiivikas käib lastele jõuluvana mängimas
Kulturismi mitmekordse Eesti meistri Ott Kiivikase jaoks on jõulud töine aeg. Nimelt tavatseb ta lastele jõuluvana mängimas käia. «See tekitab kõige ehedama jõulutunde,» tunnistas ta. «Näed laste näost, kui palju see neile rõõmu tegi. See on kirjeldamatu tunne.»
Kiivikas soovis aga teistele jõuluvanadele südamele panna, et tegemist on väga vastutusrikka tööga. «Olen näinud palju neid, kes tahavad seda lihtsalt teha,» selgitas ta. «Aga kui jõuluvana libastub, on see lastele meeletu pettumus.»
Oma kodus pole ta aga jõuluvanakuube selga tõmmanud, kuna kardab, et lapsed tunnevad ta ära. Tavaliselt palub ta hoopis mõnda sõpra. Mullu juhtus aga üsna humoorikas seik: «Jõuluvanal kukkus habe eest ära! Seda ei saanud tagasi ka panna, sest siis pidanuks veel mütsi ka ära võtma, sellega oleks igavene jamamine olnud. Niimoodi ta siis oligi, habe rippus kaelas.»
Viljandist pärit Kiivikas tavatses varem perega jõuludeks kodukanti sõita, aga nüüd elab ta ema Tallinnas ja seetõttu veedetakse pühad pealinnas. «Koguneme venna pere juurde,» sõnas Kiivikas. «Kui lähedased inimesed on koos, siis muu ei loegi. Jõulude ajal ei tehta ju suurt kärtsu ja mürtsu, piisab, kui saab perega olla.»
33-aastane Kiivikas avaldas, et on juba lapsest saadik armastanud teistele kinke teha, ise saaja rollis olles on aga materiaalne väärtus viimane, millest ta hoolib. «See ei pea olema mingi kallis asi, vaid lihtsalt südamest tehtud kingitus, võib olla ka midagi hästi väikest,» arutles ta.
Jõuluvanaks käimine on talle aga nii palju kasuks tulnud, et kingipakkide lunastamisega pole mingeid probleeme. «Ega ma hätta ei jää,» muheles Kiivikas. «Kui lapsed salme loevad, jäävad need ka endale meelde. Aga muidugi, minu jaoks on «Aisakella» laul legendaarne, mis saab alati ära lauldud, kindlasti ka «Oh, kuusepuu». Üldiselt ikka klassikalised hitid.»
Toidulaud on nende peres Kiivikase hinnangul täiesti traditsiooniline eesti jõululaud. «Kui ikka kogu selle laksu sisse paned, siis väga palju rohkem enam ei jaksagi süüa,» naeris ta. «Jõulud ja trenn sobivad tegelikult omavahel väga hästi kokku, sest kui kõht on täis, siis on hea trenni teha.»
«Täis kõhuga jaksab treenida, siis ei pea ju midagi maha võtma,» jätkas Kiivikas. «Tavaliselt töötame defitsiiditingimustes, kus süüa tuleb peale vähem, kui kulutame. Aga jõulude ajal on kalorid plussis, anna ainult kangi ja tunned, kuidas kasvad.»
Piiroja pere teeb kalapüügivõistlust
«Lumine ja karge talveilm muudavad minu jaoks jõulud ilusaks,» avaldas parasjagu suusatamas olnud Eesti jalgpallikoondise kapten Raio Piiroja. «Jõuluaeg teeb südame soojaks, siis saab aja maha võtta ja rahulikult pere keskel olla, ei pea millegi muu peale mõtlema.»
31-aastasel Piirojal on kombeks jõulupühade ajaks minna Tõstamaale vanaisa-vanaema juurde, igal aastal külastab neid ka jõuluvana, keda üldjuhul kehastab jalgpalluri isa. «Ja nõuab luuletust ka, see on jõulude juures kõige hullem,» tunnistas Piiroja. «Loen tavaliselt ühte vanaisa luuletust, mis poolt suguvõsa igal aastal välja aitab, aga ma ei hakka seda jagama, sest kõik ei kannata trükimusta.»
Kord poisikesena polnud Piiroja jõuluvana tulekust just vaimustatud ning lubas, et ei lase punase kuuega taati uksest sisse. «Ma ei mäletagi, miks ma niimoodi lubasin, aga kui koputus käis, oli mees kapi taga peidus,» naeris Piiroja seda seika meenutades. «Julgus sai otsa, ei julgenudki välja tulla.»
Parimaks kingituseks nimetas Piiroja seda, kui jõulude ajal lund sajab ja ilm on külm. «Aga eks iga kingituse üle on hea meel,» lisas ta.
Jõululaupäeva hommikul teeb Piiroja tavaliselt ennetavalt ühe tugevama treeningu. «Siis on õhtul hea vitsutada, ei tule süümepiinu,» selgitas ta. «Meil on laual vanaema head kotletid, sült, ahjupraad ja ahjukapsas – ikka kõik, mis olema peab. Kotletid on mu lemmikud.»
Piirojade jõulutraditsioonide hulka kuulub aga ka esimesel jõulupühal Ermiste järvel kalalkäimine. «Terve perega läheme, igaüks püüab kala välja ja siis tagasi koju,» rääkis kirgliku kalamehena tuntud Piiroja. «Teeme ka kalapüügivõistlusi, tihti juhtub küll, et mina võidan, aga tavaliselt olen rohkem abimehe rollis.»
Kand toob jõuluks hollandlasest peigmehe koju
Mitmevõistleja Kaie Kand oli üleeile õhtul Hollandist Eestisse jõudes suures pabinas. Ja sugugi mitte sellepärast, et ta Amsterdamis 11 tundi Eesti lendu ootama pidi. «Ise jõudsin küll Eestisse, aga pagas ei jõudnud kohale. Kõik mu kingitused olid seal sees! Olin juba täitsa hirmul!» meenutas Kand, kes eile oma pagasi siiski kätte sai. «Esimest korda elus ei jäänud kingituste ostmine viimasele hetkele. Ostsin Hollandist aegamisi kõikidele kingitused ära. Süda oli kohe rahul, et tavapärast rahmeldamist ei tule.»
Kanna sõnul pole kingitused nende pere jõulude juures kõige tähtsamad. Tavaliselt tehakse midagi lihtsat. «Uhkeid kingitusi meil ei tehta. Idee on näidata teistele, et olen nende peale mõelnud,» sõnas Kand, kes on jõulupühi juba pikka aega oodanud.
Koos temaga tuli Eestisse jõule veetma ka hollandlasest elukaaslane Eric Cadee. «Need on tema jaoks juba teised jõulud Eestis. Aastavahetusel oleme seevastu Hollandis,» sõnas Kand, kes jõuluajal naudib traditsioonilisi jõuluroogi.
Saaremaal on vanaema juba ettevalmistanud piparkoogitaina ja tanguvorstid. «Verivorste me ei söö. Küll aga ahjupraadi,» sõnas Kand. Kingituste lunastamiseks peavad kõikpereliikmed ette kandma kas tantsunumbri, luuletuse või hoopis mõne laulu. Kand ise pole veel ühtki luuletust ega laulu pähe õppinud. «Paar päeva on õnneks veel aega ka,» muigas ta.
Andres Sõber maiustabjõulude ajal jäätisega
«Jõuluvana, kullapai, kingi mulle suhkrusai. Mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi!» Sellise luuletusega lunastab 24. detsembril oma jõulupaki Rakvere Tarva kogukas peatreener Andres Sõber. Ja nii juba aastaid.
Kingipakkides on tavaliselt Sõbra tööks vajalikke esemeid. Tal endal on kõige eredamalt meeles näärid, kus kingikotis on olnud korvpallitossud või mõned teised trenniriided.
«Meeldivaimad kingitused on ikka korvpalliga seotud olnud. Minu elu armastus number üks on ju korvpall ja number kaks on samuti korvpall,» sõnas Sõber ja lisas muigamisi: «Mõnikord mulle tundub, et jõuluvana on ise ka korvpallur!»
Jõululuuletuste lugemisest ja kingitustest märksa olulisem on Sõbra jaoks kogu perega koos olemine. Ilma pereta pole ka õiget jõulutunnet. Olgugi väljas valge lumevaip ja toas hõrk kuuselõhn.
«Kõige ilusamad jõulud ongi olnud siis, kui kogu pere on koos olnud. Nüüd on kõik maailma eri nurkades – üks tütar USAs, teine Kanadas ja kolmas Soomes. Rahvusvaheline perekond!» rääkis Sõber ja elavnes pisut: «16. jaanuaril tulevad tütred koju ja saame üheskoos aega veeta! Viimati olime kõik koos paar aastat tagasi.»
Minevikust on Sõbral aga nii mitmeidki ilusaid jõulupühi meenutada. Nii lapsepõlvest kui ka ajast, kui tütretirtsud veel kodus elasid. «Jõulupühad ei saagi hirmsad olla! Ainult siis, kui vahel on kartus, et söögist jääb puudu. Jõulupühadel ei tohiks ju söögist puudu tulla… Aga õnneks seda juhtunud pole – seda on mu kehakaalustki näha,» lagistas Sõber rõõmsalt naerda.
Tema lemmikroogadeks on traditsiooniliselt kartul, verivorst ja seapraad. Magustoiduks armastab ta süüa koorejäätist maasika toormoosiga. «Söömise juures ongi see probleem, kas süüa verivorsti ja siis liha või hoopis vastupidi. Jäätise jagamisel aga jälgin hoolega, et naine endale rohkem ei paneks! See komme on juba vanast ajast, kui kõikidele sööki ei jätkunud…» naljatles Sõber, kes pühade ajal ka Tarva mängijaid liigse treeninguga ei koorma. Nii 23., 24. kui ka 25. kuupäev on kõikidel korvpalluritel vaba.
Sauele meeldivad igasugused kingitused
Eesti viimaste aastate parim laskesuusataja, Hiiumaalt pärit Eveli Saue veedab jõulupühad koos elukaaslase Priit Viksiga oma vanematekodus Kärdlas. «Minu jaoks on jõulud väga tähtsad, just seetõttu, et siis saab terve pere kokku, muidu meil seda väga tihti ei juhtu,» sõnas 26-aastane Saue. «Mu vend ei ela üldse Eestis ja Hiiumaa on ju ka põhimõtteliselt nagu välismaa, sinna kõiki korraga kokku saada pole just kõige lihtsam.»
Saue hinnangul ongi jõulude puhul kõige olulisem, et saaks olla kodus oma pere keskel, enamat polegi vaja. «Isegi see ei ole oluline, kas lumi on maas või mitte,» tunnistas ta.
Kingituste osas käimasoleval hooajal seni kõikidel etappidel punktikohale jõudnud Saue enda sõnul väga valiv pole. «Mulle läheb üsna hästi kõik peale,» muigas ta. «Öeldakse, et sokke ikka ei tahaks jõuludeks saada, aga mul näiteks on villaste sokkide üle alati hea meel. Eelmisel aastal kingiti mulle väga uhke Hiiu lambavillast vest.»
Kingipakkide lunastamisel tuleb mõistagi ka salmi lugeda või laulu valla päästa. «Mul on üks luuletus, mida teised ei loe. Minu meelest on see Villu Tamme luuletus, aga ma pole kindel,» rääkis Saue, ja asus lugema:
«Jõuluvana hullas hoovis
ja sai kohutava nohu.
Nohust lahti saada proovis,
torkas ninna nohurohu.
Möödus mõni silmapilk,
nina otsas jälle tilk.
Jõuluvana vatist habe
on nüüd kuivast tatist rabe.»
Nagu paljudel teistel, on ka Sauede toidulaud jõulude ajal kõige hea ja paremaga üle külvatud. «Ema teeb reeglina kala, nii üht- kui teistpidi valmistatud, aga loomulikult ei puudu ka verivorst, seapraad ja hapukapsas,» märkis Saue. «Mulle meeldib järgmisel hommikul kõiki neid jääke hävitada, millegipärast on see kõige parem.»
Pühade ajal Saue tavaliselt väga kõvasti trenni ei tee, küll aga on juba traditsiooniks saanud, et esimesel jõulupühal võetakse terve perega ümbruskonnas ette üks matk. «Päris ainult telekavaatamine pole, natuke ikka liigutame ka,» muheles Saue.
Mae jõulude tõttu treeningut ära ei jäta
Olümpiapronks Jaak Mae pole oma karjääri jooksul jõulude tõttu ühtki treeningut ära jätnud. Tõsi, tänavu langeb puhkepäev 24. detsembrile ja seetõttu jääb raske treening ära. Kergelt läheb ta end aga sellegipoolest liigutama. «Ausalt öeldes, ega ma väga suur jõulufänn ole. Pole kunagi olnud. Üldjuhul jäävad need keset võistlushooaega,» nentis Albust pärit Mae. «Laste jaoks on jõulud märksa olulisemad.»
Tavaliselt veedab Mae jõulud kogu perega Otepääl. Jagatakse kingitusi ning käib ka jõuluvana. «Kingituste ostmine on seekord jäänud abikaasa õlgadele. Ma ise jõudsin alles laagrist ja pole veel jõudnud midagi osta. Pudi-padi me tavaliselt üksteisele ei kingi,» rääkis Mae, kelle kõige südamelähedasem kingitus pärineb lapsepõlvest. «Mul käis siis näärivana ja tõi roolikelgu. Olin seda juba pikka aega oodanud.»
Hoolimata tippsportlaskarjäärist ei keela Mae endale jõululauas suurt midagi. Sarnaselt paljude eestlastega naudib ta traditsioonilisi jõuluroogasid. «Kartul, verivorst ja metsseapraad,» loetles Mae, kes võistluste tõttu pole pidanud pere seltsis veedetud pühadest loobuma. Võistluskalendris on tavaliselt sel ajal just lühike paus olnud.
«Nii hullusti pole õnneks veel läinud. Jõuludeks olen ikka koju saanud. Aastavahetuseti olen viimasel ajal aga tavaliselt võistlustel – sellest on küll väga kahju. Jõulud ja aastavahetus on minu silmis üsna võrdsed,» sõnas ta.