/nginx/o/2016/03/11/5148847t1hc396.jpg)
Soome koondise pikaaegne väravavaht Antti Niemi tahtis saada kosmonaudiks, ekskavaatorijuhiks ja veel HJKs mängides püüdis sisse saada kooli, kus õppida tuletõrjujaks. Kooli ta sisse ei saanud, küll aga avanesid heledapäisele põhjanaabrile Glasgow Rangersi ja Inglise liiga klubide uksed. Intervjuu Antti Niemiga ilmus ajakirja JALKA viimases numbris.
Soome kaarti vaadates võib öelda, et Oulu ei ole kõige parem jalgpalli mängimiseks, millest annab tunnistust isegi klubinimi, kus mängisid: Oulu Luistinseura ehk Oulu uisuklubi. Kuidas sai sinust jalgpallur?
Ma alustasin tegelikult Oulu Palloseuras (Oulu palliklubis – toim.), kus ma mängisin kaks-kolm aastat enne, kui läksin Luistinseurasse (LS). Oulu Palloseura (PS) oli sel ajal, aastatel 1979 ja 1980, Soome meister! Nii et küsimus oli natuke vildakas: Oulu oli parim koht, kus jalgpalliga alustada. Mäletan, kuidas seitsme-kaheksa-aastase poisikesena käisin vaatamas, kuidas Oulu PS mängis Liverpooliga, mis oli siis Euroopa karika võitnud meeskonnana maailma parim klubi. Mäletan siiani seda mängu: pimedust ja külmatunnet staadionil, kuhu mahtus ehk 10 000 pealtvaatajat, aga seekord oli seal vähemalt 15 000 inimest. Muidugi oli Oulus ka jäähokimeeskond, mis on praegu Soomes parim – Kärpät. Seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses oli maailm teistsugune: polnud arvuteid ega PlayStationit, igal pool tehti sporti ja oldi värskes õhus. Oli palju võimalusi harrastada erinevaid spordialasid.
Aga jäähoki oli Oulus siiski esiala.
Jah, Oulus on see tõesti nii olnud. Meie jäähokimeeskond kuulub Soomes kolme tugevama hulka.
Miks sina jalgpalli kasuks otsustasid?
Ma ei tea. Miks hakkab keegi kirikuõpetajaks või arstiks? Ju on mingi kutsumus, lapsed innustuvad eri asjadest. Mõni valib jäähoki või jääpalli, aga minu valik oli algusest peale jalgpall ja just väravavahiamet. Mäletan, kuidas sõbrad pärisid, miks ma tahan olla väravavaht, sest kukub ja saab haiget, aga mulle tundus see roll omane.
Sa tahtsid ise minna väravasse?
Jah. Muidugi mängisin vahel ka väljakul, aga ma tõesti tahtsin olla väravas. Olen ise ka mõelnud, miks laps tahab üht või teist teha, aga küllap on sel palju põhjusi, millest üks on kindlasti eeskujud. Ka Oulu PSi võidetud Soome meistritiitlid mängisid minu puhul oma osa. Kõik mu vanemad nõod mängisid jalgpalli. Neile vaatasin toona väikese poisina alt üles.
Sul pidi kindlasti olema ka andekust, sest jõudsid Rauma Pallo kaudu HJKsse.
Mul vedas sellega, et olin aeglase arenguga. 15aastasena olin üsna väike. Ma ei pääsenud isegi oma linnameeskonda. Hakkasin siis kasvama ja aasta pärast olin U16 esiväravavaht ja sama vanalt olin ka Oulu LSi esindusmeeskonna esinumber. See oli mulle hea kool, sest väga harva saavad nii noored poisid meeste seas mängida.
Kas sul eeskujusid oli?
Oli muidugi ja esimeseks oli Oulu PSi väravavaht Jukka Rantanen, lühike kiilaspäine mees, kel oli väga tugev löök. Tal polnud väravavahi välimust, aga ta oli hea väravavaht. Esimene rahvusvaheline eeskuju oli Belgia koondise kollkipper Jean-Marie Pfaff, heleda- ja lokkispäine lühemat kasvu mees, ja siis muidugi Peter Schmeichel, kes jäi 1988. aasta EMil silma ja neli aastat hiljem Taaniga Euroopa meistriks tuli.
Teil on samad eeskujud Mart Poomiga, kes on palju kordi rääkinud, et tema vaatas poisina palju Soome televisioonist Inglise liiga mänge. Küllap sinagi.
Loomulikult! Seda aega ei saa võrrelda tänapäevaga: Soomes oli siis kaks telekanalit, millele lisandus kolmas. Oli asju, mida lihtsalt pidi vaatama. Üks oli Wimbledoni tenniseturniir, teine nelja hüppemäe turnee, siis muidugi kõik olümpiavõistlused, mida näidati, ja laupäevane Inglise liiga.
Kas sul oli algusest peale plaan, minna välismaale profiks?
Isegi 20aastaselt polnud mul jalgpalliga seoses mingeid kavatsusi. Veel vähem minna välismaale. Kaheksakümnendatel aastatel polnud Soomes sellist ametit nagu jalgpallur. Meil oli mõni üksik mängija, kes oli käinud mängimas Saksamaal või Rootsis, või siis veel varasemast ajast Aulis Rytkönen, kes mängis Prantsusmaal. Seda valikuvõimalust justkui polnudki. Ma olen sellise iseloomuga, et kui olnuksin 14aastane ja keegi oleks mulle öelnud, et kuule, Antti, sa pead nüüd kõvasti pingutama, et sinust saaks profijalgpallur, oleksin kindlasti jalgpalliga lõpetanud. Selline asi poleks mulle meeldinud. Olin tavaline nooruk, kes tegeles meelepärase alaga ja kellele meeldis olla osa meeskonnast. Alles 21aastasena käis peast esimest korda läbi mõte, et jalgpallist võiks saada mulle amet. Mängisin siis Soome U21 koondises ning võidud Rootsi ja Prantsusmaa üle panid mõtted selles suunas liikuma.
HJKst läksid 1995. aastal FC Kopenhaagenisse, kus jalgpallist saigi sulle amet.
Soome liigast Taani liigasse minek oli suur asi. Mul vedas tohutult, sest Taanist helistati Pertti Alajale, meie jalgpalliametnikule, kes oli ise kunagi Taanis väravavahina mänginud, et kas ta oskab soovitada mõnd puurivahti. Neil oli põhiväravavaht vigastatud ja asendust oli kiiresti vaja. See oli novembris 1995. Alaja soovitas mind.
Mis oli peamine vahe Soome ja Taani liiga vahel?
Professionaalsus. HJK oli küll Soome suurim klubi, aga oldi poolprofessionaalid. Kopenhaageni klubi oli toona uus, ennast alles ülesehitav klubi, aga mul oli ausalt öeldes raskusi seal kohanemisega. Nõudmised oli suured, ma polnud Soomes kogenud midagi sellist. Mängijad olid paremad, mängutase oli kõrgem. Esimese poole aasta jooksul vaheldusid mul head mängud kehvadega ja mõtlesin, mida põrgut nüüd edasi saab – kas ma löön läbi või mitte. Teine hooaeg läks juba kenasti, fännid valisid mu hooaja parimaks mängijaks.
Mis on kõige tähtsam, mida Taanis õppisid?
Alandlikkust. Olin kolmel aastal olnud Soomes liiga parim väravavaht ja läksin välismaale, kus pidin alustama sisuliselt nullist. Taani avas mu silmad selle suhtes, mida peab tegema, kui tahad kõrgemal tasemel läbi lüüa: peab paremini keskenduma, treenima.
Taanist oli Šotimaale hulga kergem minna?
Oli, oli! Sellega oli huvitav lugu, sest Glasgow Rangers tuli vaatama üht meie poolkaitsjat. See oli mälu järgi Taani liiga karikavõistluste poolfinaal Bröndby vastu. Võitsime 2 : 0. See oli päev, kus mul õnnestus kõik. Sain lepingu Rangersiga.
Mängisid Rangersis vaid 13 mängu. Miks?
Mängisin üle 20 mängu, aga võibolla liigamänge oli tõesti 13. Mängisin tõesti vähe. Üks põhjus oli see, et klubi kauaaegne peatreener Walter Smith lahkus õige pea. Uus juhendaja tõi endaga kaasa Stefan Klosi, kes oli Dortmundi Borussiaga võitnud Euroopa Meistrite liiga. Olin klubis teine-kolmas kinnas. See ei olnud mahavisatud aeg, sest nägin, kuidas käivad asjad tõeliselt suures klubis. Kõikides mängudes, kus kaasa tegin, oli palju publikut. Debüütmängus Dunfermline’i vastu oli tribüünil 52 000 inimest, mis oli Põhjamaadest tulnud noormehele suur arv.
Wikipedia andmetel olid klubi ajaloo esimene number 13 all mänginud pallur. Kõik ülejäänud kartsid seda numbrit?
Seda ma ei teadnudki. Ei oska öelda.
Edinburghis tegid oma Šotimaa aja parimad hooajad.
Jah, ja sinna läksin ma pärast seda, kui Rangersi peatreener Dick Advocaat mulle ausalt ütles, et Hearts tegi pakkumise ja saan ise otsustada, kas tahan minna või mitte. Ta lisas, et Rangersis on Stefan (Klos) esimene valik ja siin ma ei saa näidata, kui hea ma olen. Otsustasin astuda sammu tagasi, et saaks teha paar sammu edasi, ja võtsin Heartsi pakkumise vastu. Kaotasin palgas ja staatuses, aga sain mängida ja terve karjääri seisukohalt oli see õigustatud. See oli väga hea otsus.
Edinburghis olid ka fännide lemmik.
Oi, ma sain seal kõiksugu tunnustuste osaliseks. Kõik läks väga libedalt.
Miks?
Ei teagi. Kõik oli hästi alates treeneritest. Puudusid ka pinged, sest Šotimaal olid kaks kanget Rangers ja Celtic, teised võistlesid nagu omaette liigas ning neil puudus igasugune võitmise kohustus. Samas ei olnud meil karta ka liigast väljakukkumist. Tulime kahel aastal kolmandaks, ehk siis võitsime nii-öelda oma liiga.
Mart Poom on rääkinud, et Eestis ei teadnud tema nooruspõlves keegi midagi väravavahtide treeningutest ja alles Kuopio PSis sai ta esimese kogemuse väravavahi treeningust. Milline vahe oli Soome ja Taani ning Soome ja Šotimaa vahel selles asjas?
Mina ei saanud ka enne väravavahi treeningut kui alles HJKs. Olin juba 18–19aastane. Ja seegi tähendas harjutusi paar korda nädalas. Mu mängus oli palju puudujääke, aga mind päästis see, et mul oli hea reaktsioon ja ma tõrjusin hästi. Isegi Kopenhaagenis oli väravavahi treening vaid kaks korda nädalas. Rangersis ja Heartsis olid väravavahtide treeningud iga päev.
Nagu ka Southamptonis, kus said isegi Arsenali vastu Inglismaa karikafinaalis mängida.
Jah, aga selle finaali me kaotasime. Ise sain selles mängus vigastada ega saanud enam viimaseid liigamänge kaasa teha.
Olid hea penaltitõrjuja. Kas see on õpitav?
Nüüd ajad mind kellegi teisega segamini. Mina ei olnud suurem asi penaltitõrjuja.
Olen selle kohta lugenud, muuhulgas oled kätte saanud Michael Oweni penalti.
No selle ma tõesti päästsin ära, aga enamik veeres sisse (naerab – toim.).
Kas sa märkmeid lööjate kohta ei teinud?
Ei. Tegin kõike tunde järgi, ma ei olnud selles asjas hea. Penaltilöömine on paljuski kinni psühholoogias ja selles, kui suur on väravavaht, kui suure osa väravast ta visuaalselt ära katab.
Kas vastab tõele, et Manchester United ja Arsenal olid sinust huvitatud?
Mingid jutud liikusid, aga peab arvestama, et olin Inglismaale jõudes juba 30aastane. Tean, et kui läksin Heartsist Southamptonisse, siis ManU oli helistanud ja küsinud Heartsist minu kohta, aga kui nad kuulsid, et lähen Southamptonisse, piirduski kogu jutt ühe telefonivestlusega. Arsenali kohta lugesin mõningaid artikleid, mis ei pidanud paika.
Kas Fulhamisse läksid seepärast, et Southampton oli kõrgliigast langenud ega saanud enam tagasi?
Olin üks neist, kelle ajal Southampton liigast langes, ja see ei olnud küll minu klubist lahkumise põhjus. Eesmärk oli ikka tagasi tõusta. Klubivahetus ei olnud minu algatus. Fulham tegi pakkumise, mille vastu võtsin. Samas on Inglise tugevuselt teine liiga kõrgliigas mänginud kollkipritele raske just väga füüsilise mängustiili poolest.
Inglise liigas mängis läinud kümnendil mitu Soome väravavahti: peale sinu veel Jussi Jääskeläinen ja Peter Enckelmann. Millest see tuli, eriti kui arvestada, et Soomes ei tegeldud väravavahtide treenimisega?
Keegi meist kolmest pole mingi süsteemi kasvandik. Jõudsime nii kaugele hoolimata süsteemi puudumisest. Seitsmekümnendatel sündinud oli üldse hea põlvkond – paljud pääsesid mängima klubijalgpalli Euroopasse. Kirkaimad tähed oli Jari Litmanen ja Sami Hyypiä, kes olid maailmaklassi mängijad. Koondis ei pääsenud küll tiitlivõistlustele, aga ta oli kõva.
Kõik vaatavad küll Inglise liiga poole, aga meil on palju väravavahte mänginud ka Rootsis, Hollandis, isegi Venemaal ja praegu Bundesligas. Protsent on tõesti hea, ei oskagi öelda, millest see tuleb. Kusjuures uusi noori on alt peale tulemas.
Kas sinu tulevik on olla väravavahtide treener?
Olen olnud Soome koondise väravavahtide treener viis-kuus aastat ja küllap ma jalgpalli juurde jään. Praegugi taotlen UEFA litsentsi. Soome klubides on probleemiks see, et paljudel puuduvad vahendid palgata täiskohaga väravavahtide treener. Aga jah – ma tegelen praegu sellega, et saada paremaks väravavahtide treeneriks.
Mis on suurim muutus väravavahtide töös sinu karjääri jooksul?
Mäng areneb kogu aja, see on muutunud kiiremaks, mängijad on atleetlikumad, löövad paremini peale, valdavad paremini taktikat. Reeglid pole palju muutunud, väljak on ja väravad on ikka samad.
Oskus jalgadega mängida on tähtsamaks muutunud.
Jah, see üheksakümnendatel tehtud muudatus, et väravavaht ei tohi oma mängijate jalaga tehtud tagasisöötu kätte võtta, muutis palju. Mäletan aega, kui tohtis. Tänapäeval on kõik harjunud, et väravavaht, kes ei pea olema küll osavaim mängija platsil, peab palliga hakkama saama nii tugevama kui nõrgema jalaga, samuti mõistma, millal ja kuidas mängu avada, kusjuures esimene valik on sageli palli käega mängu viskamine. Kuna eesmärk on mängu kontrollida ja palli omada, peavad väravavahi visked ja söödud olema täpsed. Vähemalt Meistrite liigas ei kohta naljalt meeskonda, kes mängiks pikka palli.
Sul polnud eesmärki saada profijalgpalluriks. Kelleks sa saada tahtsid?
Nagu kõik teisedki minuvanused, tahtsin ma esmajärjekorras saada kosmonaudiks (naerab – toim.), aga mõistsin, et Soomes pole see võimalik. Siis tahtsin olla ekskavaatorijuht, aga kui kuulsin, et neil pole eriti suur palk, tahtsin saada tuletõrjujaks. See plaan kestis pikalt. Kui ma mängisin HJKs, käisin Helsingis katsetel, et saaksin minna päästeametisse tööle. Füüsilised katsed läksid hästi, aga kokkuvõttes ei saanud ma piisavalt punkte, et mind oleks kooli vastu võetud. Tagantjärele mõtlen, et kui oleksin pääsenud tuletõrjujaks õppima, ei annaks ma praegu seda intervjuud, sest mul poleks jalgpallist midagi rääkida. Elus juhtuvad asjad kindlasti mingil põhjusel.