Jalka suur edetabel: Eesti kõigi aegade 100 parimat jalgpallurit

Legendaarne Eesti jalgpallikoondise väravavaht Mart Poom. Foto: Mati Hiis/Õhtuleht

Ajakirja Jalka 100. numbri puhul reastas Jalka Eesti kõigi aegade 100 parimat jalgpallurit. Kuidas tabel sündis? Kõigepealt tegi toimetus tooriku. Panime ta korraks seisma, vaatasime järjestust ja tegime sinna korrektiive. Seejärel saatsime selle spordiajaloolasele Tiit Läänele. Üheskoos kohendasime järjestust veelgi. Lasime uuesti pingereal seista. Vaatasime uuesti koos üle ja tegime lõplikud parandused. Kui toimetus hakkas tabelit kommenteerima (vaata allpool), tekkis selle käigus uusi kõhklusi ning koostöös Läänega tegime täiendavaid ümberpaigutusi.

Edetabelis esindatud jalgpallurid esindavad kolme ajajärku: I – iseseisva Eesti jalgpall kahe maailmasõja vahel, II – annekteeritud Eesti jalgpall ja III – taasiseseisva Eesti jalgpall. Kõigepealt oli vaja omavahel (mõttes) pingeritta sättida jalgpallurite järjestus iga ajajärgu sees, misjärel sai hakata eri aegade pallureid omavahel võrdlema. I ajajärgu peamiseks võtmesõnaks on mängud Eesti koondises. Selles omakorda tõusevad esile OM-finaalturniir ja MM-valikmängud. Väga vähesel määral sai arvestada osalemist välismaistes profiklubides: ainsana sai palgale Arnold Pihlak, kes pallis Mandri-Euroopa absoluutses tippklubis Viini Austrias; teised, nende seas Leonhard Kass, said oma oskusi näidata profimeeskondade koosseisudes kodupubliku ees Eestis. I perioodi puhul arvestasime ka mängijate populaarsust avalikkuse ees ja nende tähendust oma aja jalgpallis.

II ajajärgu peamiseks võtmesõnaks oli Tallinna Kalevi kaks hooaega (1960, 1961) Nõukogude Liidu meistrisarjas: vaatasime, kes kandsid neil hooaegadel põhiraskust. Teiseks olid luubi all Roman Ubakivi esimese põlvkonna jalgpallurid, kes viisid meie jalgpalli tagasi Nõukogude Liidu meistrivõistlustele. Mõni neist kuulus liidu tugevuselt teise liiga satsi Riia Daugava koosseisu, mõni sai ahvatlevaid pakkumisi liidu kõrgliiga klubidelt, mõni jõudis isegi vaba Eesti koondisse ja näiteks Ott Mõtsnik murdis suure impeeriumi populaarseima spordiala noortekoondisse.

III ajajärgu võtmesõnadeks on muidugi Eesti koondis, aga varasemast hulga suuremal määral arvestasime karjääri välisklubides. Muidugi arvestasime ka II ja III ajajärgu puhul mängija tähendust meie jalgpallile ja populaarsust avalikkuse silmis.

Nagu ikka, on meiegi tabel subjektiivne. Praegune kaasaelaja, kes pole kursis meie kaugema jalgpalliajalooga, võib olla paljude nimede ja paigutuste puhul üllatunud. Mõnda neist püüame seletada.

Esikümme sai kergesti paika

Ragnar Klavan paigutati kõigi aegade tabelis teisele kohale. Foto: Foto: Tairo Lutter

Esikümnega oli tegijail vast kõige lihtsam. Mart Poomi karjäär Inglismaal ning Ragnar Klavani oma Bundesligas tõstsid nad etteotsa. Evald Tipner oli sõjaeelne legendaarne puurivaht, kes ütles ära talle pakutud profilepingutest välismaal, kus teda Eesti koondislasena ometi pealtvaatajate kätel pärast pallilahinguid kätel ära kanti. Andres Oper on parima ründajana (!) selles tabelis neljas, kuid tema väliskarjäär ning unustamatud väravad ülitähtsates koondisemängudes annavad selleks aluse. Arnold Pihlak oli mees, kes mängis kaitses, poolkaitses ja edurivis ning ühe mängu Tallinna Kalevi eest isegi väravas – tegu oli 1920. aasta Eesti meistrivõistluste mänguga, mis takkajärele kuulutati mitteametlikuks. Tema karjääri kaunistasid ka mängud Viini Austria eest. Legendaarne Richard Kuremaa oli paljude tollaste poisikeste iidol ja naistelemmik, keda oma tipphetkil peeti maailmaklassi forvardiks: muuhulgas skooris Kuremaa meie sõjaeelses ainsas MM-valiksarja võidumängus Turus Soome vastu. Kes teab, kas tegu on legendi või tõsilooga, aga maailmasõjas jäi Kuremaa ellu tänu sellele, et Saksa sõdur tundis temas ära mehe, kes pallis MM-valikmängus Königsbergis Saksamaa vastu. Leonhard Kassi koondisedebüüt kodupubliku ees lõppes kutsega riigivanem Konstantin Pätsi juurde: seal kinkis Kiisu mängust vaimustunud riigipea talle nimelise portsigari. 1933. aastal peetud kõigi aegade esimeses MM-valikmängus Eesti–Rootsi oli meie Kiisu see, kes lõi ühe värava Stockholmi olümpiastaadionil otse nurgalöögist. Konstantin Vassiljevil on kõik võimalused veelgi tõusta, sest tema karjäär kestab. Erinevalt Ragnar Klavanist pole Kostjal aga ette näidata vägevat klubikarjääri vägevas liigas. Georgi Rjabov on sünnijärgne Eesti vabariigi kodanik, kes alustas karjääri Tallinna Dünamos ja tuli hiljem Moskva Dinamos Nõukogude Liidu meistriks (1963) ja karikavõitjaks (1967). Ta kuulus viiel korral ka liidu koondisse ja jäi kuulu järgi 1966. aasta MM-koondisest (Nõukogude Liit tuli seal 4. kohale) välja seetõttu, et jäi MMi-eelsel maavõistlusel Brasiilia vastu hätta jalgpallikuninga Pelega. Eestlannaga abielus oleva Rjabovi koht oleks kõrgem, kui ta poleks Eestist lõplikult lahkunud. Raio Piiroja tähtsusest Eesti vutis ei saa üle ega ümber – ei saa temata hakkama ka meie kõigi aegade edetabeli esikümme.

Andres Oper rõõmustamas Hollandi liigas löödud värava üle. Tabelis on Oper parim ründaja. Foto: SCANPIX Foto: AFP / Scanpix

Mõtsniku küsimus. Lemsalu või Zelinski?

Jõudmata peatuda kõikidel esisajalistel, olgu siiski toodud seletused nende valikute puhul, mis võivad lugejas huvi ja küsimusi tekitada. Näiteks Ott Mõtsniku 13. koht – vaid seitse aastat tagasi oli mees Jalka koostatud kõigi aegade parimate tabelis seitsmes. Mõtsnik kukkus osaliselt seetõttu, et Klavan, Vassiljev ja Piiroja mängisid ennast temast mööda, aga teisalt hindasime ümber tema panuse: annekteeritud Eesti polnud jalgpallurile enese realiseerimiseks parim paik ja jättis õhku liiga palju olekseid: mis võinuks juhtuda, kui? Samas jõudis Mõtsnik Nõukogude Liidu tugevuselt teise liiga tasemel mängivasse Riia Daugavasse, mängis liidu noortekoondises ja suutis tõusta legendi staatusesse: harva kuuleme vutisõpradelt, et nad lähevad staadionile mõne konkreetse jalgpalluri mängu vaatama. Mõtsnik oli just selline mängija. Ta ise on pihtinud, et tema karjääri üks liigutavamaid hetki oli siis, kui talle tõi lilleõie vana mees, kes oli sedavõrd küürus, et ei suutnud talle otsagi vaadata. Kuigi Mõtsniku eakaaslane Urmas Hepner jõudis mängida ka iseseisva Eesti koondise eest ja valiti koguni ajaloo esimese vutimehena Eesti parimaks (1992), andis Mõtsnikule edumaa temaga kaasaskäiv aura ja mütoloogia.

Arutasime ka Marek Lemsalu ja Indrek Zelinski suhet – kumb pärnakas peaks olema eespool? Nii ründaja kui kaitsjana mänginud Zelinski oli ühest küljest mitmekülgsem ja teisest küljest väravakütina silmapaistvam kui peamiselt kaitseliinis tegutsenud Lemsalu. Zelinski lepingut Blackpooliga takistas tööloa mittesaamine, Lemsalu jäi lepinguta Liverpoolis, kus ta käis testimisel koguni kaks korda (lisaks veel mitmes Inglise klubis, aga ka Kaiserslauternis , St. Etienne’is, Olympiakoses jm-s). Kuid otsustavaks sai kolmas külg: Lemsalu mängis oma parimail hetkil Bundesliga 2-s Mainzi eest, Zelinskil on vastu panna Taani ja Rootsi meistrisari.

Kollo Karla, Lindpere, Lass ja Pareiko

Kui Moskvasse lahkunud Georgi Rjabov välja arvata, on Karl Kollo meie viie- ja kuuekümnendate parim esindaja edetabelis. Mees mängis kahel Nõukogude Liidu meistrisarja hooajal kaasa 60 mängus ja oli meie resultatiivseim mõlemal hooajal kokku 15 väravaga. 5. augustil 1960 kõmmutas Kollo Karla praegusel Kalevi keskstaadionil penalti Moskva Dinamo legendaarse puurivahi Lev Jašini võrku – Jašinit peavad paljud maailma kõigi aegade parimaks väravavahiks ja Kollo edukas penalti sai Eestis legendiks.

Sergei Pareiko säras mitu aastat Eesti koondise väravas. Foto: SCANPIX Foto: Turkpix/SCANPIX

Teise kümne lõpus on Bulgaaria meister ja USAs hiilgava karjääri teinud Joel Lindpere, keda eelistasime Enar Jäägerile ning kolmekordsele Taani meistrile (põhikoosseisumängijana tuli meistriks ühel aastal), Skandinaavia Royali liiga kahekordsele võitjale, Taani ja Soome meistrivõistluste medaliomanikule Urmas Roobale. Huvitav paar on kollkiprid August Lass ja Sergei Pareiko. Tänapäeva huvilisele võib tunduda imelik, et peale Poomi edestab Pareikot veel keegi puurivahtidest. Kuid Lass oli enne Tipneri esilekerkimist väga hea väravavaht: tema kaitses meie väravat, kui 1921. aastal viigistasime Tiigiveski väljakul Rootsiga, kusjuures vaimustunud pealtvaatajad kandsid Lassi kätel väljakult. Lass oli oma ajas väga populaarne sportlane: 1924. aastal, olümpia-aastal, kui Eesti atleedid võitsid Pariisi mängudel ühe kulla, ühe hõbeda, kolm pronksi, ühe 4. ja kolm 6. kohta ehk kokku üheksa kohta esikuuikus, oli August Lass Eesti Spordilehe küsitluse põhjal 1924. aasta seitsmes sportlane Eestis! Ja nii sisuliselt kui sümboolselt: Eesti ainus tiitlivõistlustel osalemine on 1924. aasta Pariisi olümpia ja seal kaitses meie koondise väravat August Lass, kes lasi ainsas mängus enda selja taha vaid ameeriklaste penalti.

Miks on Marko Kristal alles 32. kohal? Arvestasime selliseid asjaolusid: Kristalit käsitleti ründajana, aga paraku oli ta terve karjääri jooksul hädas pallide raami suunamisega. Ka tema väliskarjäär jäi kahvatuks. Tänu vähestele vigastustele ja koduliigas mängimisele oli ta alati võtta koondise jaoks, mis kasvatas tema statistika muljetavaldavaks ja tagabki talle kõrge koha meie tabelis – kohe Moskva Torpedo ja FK Himki särgis Venemaa meistrivõistlustel mänginud Andrei Stepanovi seljataga. Vähe vigastusi ja kodune karjäär tagasid ka Martin Reimile suure koondisemängude arvu, kuid Reimi rolli hindame (koondisele) vajalikumaks ja individuaalset kvaliteeti kõrgemaks.

Heino Sepp oli Nõukogude Liidu kõrgliiga-aastate (60 mängu) väsimatu mootor, Arvo Tamkõrv kuulus samasse meeskonda (54 mängu / viis väravat).

Kaalmast ja Krõmist

Poolesaja sekka mahub paremuselt neljanda väravavahina Martin Kaalma – ei maksa unustada, et just tema kaitses meie võrku unustamatus võidukas maavõistluses Venemaa vastu ja just tema oli postide vahel Lilleküla staadioni kultuslikus avamängus MM-konkurentsis Hollandi vastu. Kaalma oli vigastatud Poomi suurepärane asendaja terve oma koondisekarjääri jooksul. Esimese 50 seas on ka lõvipoiss ja samamoodi nagu Mõtsnik Nõukogude Liidu noortekoondisse jõudnud Toomas Krõm. Hindasime, et Mõtsnik oli omas ajas suurema mõjuga ja ka individuaalselt võimekam pallur. Krõm ei osanud ära kasutada šanssi, mida suutsid teised lõvipoisid, kellest said Eesti koondise põhimängijad ja kes tegid hea karjääri välismaal.

Tagumist 50-t oli raskem järjestada, ka eri ajastute kõrvutamine oli raskem kui tipus. Kuid püüdsime kinni hoida seatud orientiiridest ning võrrelda mängijate kaalu ja panust omas ajas sedavõrd, kui oskasime. Võtsime appi ka Lembit Koigi koostatud raamatu «Jalgpall. Minevikust tänapäevani», kus on välja valitud Eesti jalgpalli kolm sümboolset koondist 1968. aasta seisuga. Mõnegi palluri paigutamisel usaldasime selle raamatu autorite valikuid ja eelistusi. Üldiselt hoidsime konservatiivset joont ja andsime eelise pigem vanadele tegijatele. Kõik praegused pallurid saavad oma kohta tulevikus parandada, need, kes hiljuti lõpetanud, võivad aja jooksul hindajate silmis väärtust juurde saada. Kaugete aegade tegijaid ei tohi aga niisama kergesti unustada ega üle parda heita.

Jalka edetabel:

1. Mart Poom

2. Ragnar Klavan

3. Evald Tipner

4. Andres Oper

5. Arnold Pihlak

6. Richard Kuremaa

7. Leonhard Kass

8. Konstantin Vassiljev

9. Georgi Rjabov

10. Raio Piiroja

11. Eugen Einman

12. Ott Mõtsnik

13. Eduard Eelma

14. Marek Lemsalu

15. Indrek Zelinski

16. Martin Reim

17. Georg Siimenson

18. Karl Kollo

19. Urmas Hepner

20. Joel Lindpere

21. Heinrich Uukkivi

22. Enar Jääger

23. Urmas Rooba

24. August Lass

25. Sergei Pareiko

26. Tiit Kõmper

27. Raul Nell

28. Karl-Richard Idlane

29. Mati Gilden

30. Valter Neeris

31. Heinrich Paal

32. Andrei Stepanov

33. Marko Kristal

34. Heino Sepp

35. Karl-Rudolf Sillak

36. Otto Reinlo

37. Arvo Tamkõrv

38. Oskar Üpraus

39. Kristen Viikmäe

40. Risto Kallaste

41. Friedrich Karm

42. Elmar Tepp

43. Sergei Terehhov

44. Harald Kaarman

45. Urmas Kirs

46. Arnold Laasner

47. Martin Kaalma

48. Toomas Krõm

49. Erich Kollo

50. Bernhard Rein

51. Johannes Brenner

52. Tarmo Kink

53. Indro Olumets

54. Lembit Rajala

55. Aleksandr Dmitrijev

56. Urmas Kaljend

57. Heldur Kallis

58. Tõnu Vanakesa

59. Otto Silber

60. Benno Tael

61. Toomas Kallaste

62. Elmar Saar

63. Edmond Kesküll

64. Dmitri Kruglov

65. Taavi Rähn

66. Elmar Kaljot

67. Ernst Joll

68. Teet Allas

69. Sergei Ratnikov

70. Ralf Veideman

71. Sergei Zenjov

72. Artur Neuman-Tarimäe

73. Sergei Hohlov-Simson

74. Erko Saviauk

75. Hans Näks

76. Ralf Liivar

77. Helmuth Räästas

78. Viktor Alonen

79. Sander Puri

80. Igor Prins

81. Martin Vunk

82. Arnold Kuulman

83. Egon Parbo

84. Sepo Vilderson

85. Peeter Priks

86. Viktor Piisang

87. Mehis Luik

88. Ants Veldermann

89. Boris Riisik

90. Lembit Rämmal

91. Hugo Väli

92. Artemi Jaik

93. Ats Purje

94. Juho Matsalu

95. Taijo Teniste

96. Kert Haavistu

97. Tarmo Linnumäe

98. Meelis Lindmaa

99. Evald Mikson

100. Meelis Rooba

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php