Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/14/3522517t1h48e8.jpg)
/nginx/o/2016/04/08/5242279t1h956d.jpg)
Teadustaja hääl kaigub üle hipodroomi, andes märku, et sõit algas. Kostab vali kabjaplagin, üksikud hõigatused tribüünilt, stardiautoks olev päevinäinud 1958. aasta Pontiac Chieftain laseb hobused rajale. Panused on tehtud, nüüd hoitakse pöidlaid peos.
Tallinna hipodroomil on aeg justkui seisma jäänud. Esiteks seetõttu, et kogu kupatus on juba aastaid «iga hetk mujale kolimas» ja seetõttu pole siin ammu mingit värskendusremonti tehtud. Teiseks seltskonna tõttu, kes traavivõistluste ajal tribüünidel edasi-tagasi sagib. See on ehe vana kool.
Postimees käis ühel päikesespaistelisel laupäeval vaatamas, milline näeb välja Tallinna hipodroomi võistluspäev ja kuidas asjad selles paljudele tundmatus paigas toimivad.
Vana kooli mehed
Pealtvaatajaid on võistluspäeva algul kolmekümne ringis, neist kümmekond linna pealt tulnud niisama huvilised, siis kamp ilmselgelt asjaga süvitsi kursis olevaid soomlasi ning veel umbes 15 vene keelt kõnelevat vanemaealist meest, kes on tõenäoliselt siin käinud aastaid ja tunnevad samuti traavisporti hästi.