Elu hipodroomil: tulised traavlid ja «metsik raha»

Traavivõistlusi peetakse Tallinna Hipodroomil siiani pidevalt, kuigi pealtvaatajaid on vaid loetud hulk. Foto: Tairo Lutter

Teadustaja hääl kaigub üle hipodroomi, andes märku, et sõit algas. Kostab vali kabjaplagin, üksikud hõigatused tribüünilt, stardiautoks olev päevinäinud 1958. aasta Pontiac Chieftain laseb hobused rajale. Panused on tehtud, nüüd hoitakse pöidlaid peos.

Tallinna hipodroomil on aeg justkui seisma jäänud. Esiteks seetõttu, et kogu kupatus on juba aastaid «iga hetk mujale kolimas» ja seetõttu pole siin ammu mingit värskendusremonti tehtud. Teiseks seltskonna tõttu, kes traavivõistluste ajal tribüünidel edasi-tagasi sagib. See on ehe vana kool.

Postimees käis ühel päikesespaistelisel laupäeval vaatamas, milline näeb välja Tallinna hipodroomi võistluspäev ja kuidas asjad selles paljudele tundmatus paigas toimivad.

Vana kooli mehed

Pealtvaatajaid on võistluspäeva algul kolmekümne ringis, neist kümmekond linna pealt tulnud niisama huvilised, siis kamp ilmselgelt asjaga süvitsi kursis olevaid soomlasi ning veel umbes 15 vene keelt kõnelevat vanemaealist meest, kes on tõenäoliselt siin käinud aastaid ja tunnevad samuti traavisporti hästi.

Nemad sebivad kambakesi kassa ning tribüünide vahet, teevad panuseid, arutavad ja vaidlevad. Kui sõidud käivad, muututakse elavamaks. Ka pudel käib käest-kätte. «Davai-davai, Marina!» röögib üks. Mehed teavad nimepidi nii sõitjaid kui hobuseid. Kui ühel jooksul antakse koguni kaks valestarti, läheb kisa nende seas nii suureks, et esialgu arvan, et mindi omavahel kaklema. Igatahes oli vanahärrade ärritus nii suur, et seda sai väljendada vaid väga krõbedate sõnadega.