Mika Keränen: ootan pikisilmi aega, mil eestlased jalgpallis Soomele lõplikult ära teevad

Lastekirjanikud Contra ja Mika Keränen pajatasid Suure-Jaanis lustakaid lugusid ja jagasid autogramme. Foto: Elmo Riig

Reedel peetud Premium liiga kohtumise FC Flora - Paide Linnameeskonna mängukavas ehk FCF Magazines'is rääkis jalgpallist ja paljust muust kirjanik Mikä Keränen. Postimees avaldab intervjuu täispikkuses.

Päikesepaisteline ja tõeliselt soe kevadpäev Viljandis. Lossimägede veerel asuvas Fellini kohvikus, kus varemgi olen jalka-intervjuusid tegemas käinud, ootab mind Mika Keränen, kelle poole tõtakal sammul kiirustan, paberkotis kahisemas kolm raamatut tema nimega kaantel. Siiras ja sõbralik mees, kellele keel ei paindu esimestest hetkedest alates «teie» ütlema – ta lihtsalt on nii oma. Kohe algusest.

Mika on juba 23 aastat Eestis elanud soomlane,  Tartu Ülikoolis kõrgharitud eesti filoloog, kes end küll vist iga lastega Eesti pere südameisse kinnistanud – tema vaimustavad lasteraamatud on küllap Eesti laste lugemisharjumuse alalhoidmisel sama asendamatud kui Kiviräha kevadine kaka või Lotte-lood. Aga Mikal on peale kirjutamise veel üks kirg – ta on parandamatult jalgpallihaige.

(Vestleme eesootavast mängust, Mika lubab kindlasti kohale tulla ning räägib siis, kui tihti ta Tallinna satub – või õigemini ei satu – ja miks).

Ma käin õudsalt harva Tallinnas, palju sagedamini satun näiteks Viljandisse. Või Raplasse. Või Helsinkisse. Mul on Tallinnaga lihtsalt nii vähe seost. Tulen mängule ka bussiga, loodan, et saan peale üheksat ikka Tartusse tagasi ka.

Tulid tänagi siia kohtumast oma lugejatega. Kõige mõnusam osa kirjanikutööst vist?

On ikka, väga vahva! See võtab muidugi läbi, minu jaoks on kohtumine lugejatega nagu jalgpallimäng. Annan endast sellistel kokkusaamistel kõik, pärast olen alati uimane ja väsinud. Kõik panen välja. Nagu õige kirjanik. Nagu Contra, nagu Wimberg. Selleks ma ju sinna lähengi! Jalgpallimängus tuleb sama teha. Üldse elus – kõike tuleb teha endast kõike andes.

Aga sarnaselt jalkamängule ei tohi ka selliste kohtumiste graafik väga tihe olla, muidu tuleb vigastus?

Täpselt nii ongi, just-just! Seda enam, et mul on nii-öelda kodumänge väga harva. Neil esinemistel, muide, räägin väga palju jalgpallist, sest kui tahta elust või kirjandusest midagi selgitada, siis jalgpall on alati väga hea metafoor. Näiteks kui mult küsitakse, et kas mul ei ole imelik või raske eesti keeles kirjutada, siis ma seletan seda niimoodi, et soome keel on mul muidugi tugevam kui eesti keel, aga jalgpallilise näitena ma olen vasaku jalaga – ehk selle raskemaga – skoorinud märksa rohkem. Ja kirjandusse üle tuues on minu vasak jalg just eesti keel. Eestis ma olen tuntud, aga Soomes ma olen täielik nobody, mitte keegi mind ei tunne.

Aga see on mõneti ju mõnus!

See on  v ä g a  mõnus ja mul ei ole mitte midagi selle vastu. Ainult mõnikord kõrtsis, kui kogemata tuleb jutuks, et ma olen kirjanik, siis tuleb kohe, et «Mis kirjanik sa oled?» - «Ee... Kirjutan lasteraamatuid.» - «Miks ma sust midagi ei tea?» - «Ei peagi teadma.» Sellised vestlused. Sellepärast ma olen õppinud ütlema, et ma olen õpetaja. Siis on need vestlused sellised, et «Mis õpetaja sa oled?» - «Eesti keele.» - «Ahah...» Öelda Soomes, et sa oled kirjanik, siis... Siis sa oled nagu jumal.

Õppinud oled sa ju muuhulgas ka aiandust? Kust see huvi on tulnud?

Raske vastata. Kindlasti mitte jalgpalliväljaku muru kasvamist vaadates. (Naerab). Õppisin aiandust ühes Soome koolis aastajagu ja siis tulin siia, Maaülikooli. Aga seal mängisid kõik korvpalli, terve Tartu oli tollal ainult üks suur korvpallilinn. Kursusega ma eriti läbi ei käinud ja kui olin pool aastat õppinud, otsustasin, et lähen õpin eesti filoloogiat. Ja kõik eesti filoloogid luuletavad. Need, kes ütlevad, et nad seda ei tee, lihtsalt ei julge seda välja öelda.

Mõni luuletab nii ka, et ei olegi filoloog...

Mhmh. Eesti filoloogia õppimine ei ole kindlasti mingi kirjutamise kool. Tegelikult isegi mitte ajakirjandus. Elukool on kõige parem kirjutamise kool. Kui ikka tahad kirjutada, siis vahet pole, ole kasvõi soomlane... Jällegi – iga inimene on võimeline kõksima palliga viissada korda, igaüks. Lihtsalt harjutada on vaja. Mida varem inimene seda mõistab, seda parem. Kahjuks tundub mulle, et mina sain sellest liiga hilja aru, et ise tuleb trenni teha, et mitte keegi teine sind ei aita. Jalgpallis hakkasin «kõksima» 14-aastasena ja jõudsin Soomes neljandale liigatasemele. Tahtnuks ma jalgpallis kaugemale jõuda, oleks mõistus pidanud varem koju tulema – trennis käisin ma ju kuueaastasest peale. Aga alati, kui oli vaja «kõksida», läksin ma sõpradega kuhugi hängima. Käisin jalgpallitrennis kaheksa aastat ja kõksisin neli või viis korda... (Naerab). Alles siis, kui Helsinkist maale kolisin, sain aru, et kui midagi saavutada tahad, tuleb kõksida.

Sinu metafooride lähtepunkt on alati keskmega kirjanduspooles ja metafoore tirid jalgpalli poolelt. Aga huvitaval kombel on meil filoloogidest jalgpallifanaatikuid lademeis, ent jalgpalluritest filoloogiahuvilisi õige vähe.

Et miks koomiksikogu on jalgpallurite lemmikraamat, jah? (Naerab). Mina arvan, et mitte keegi ei pea raamatuid lugema, kui ta ei taha. Kui raamatud sind ei köida, siis ära põe selle pärast. Samas ei maksa muidugi väga laiata sellega, et sa ühtegi raamatut ei tea. Jalgpalli- ja üldse spordilembelisi filolooge on, jah, väga palju, aga miks filoloogiahuvidega jalgpallureid on nii vähe... Selle peale ütleks nii, et filoloogid on oma keele ja kirjanduse tipud ja kahes tipus korraga olla ei saa. Ja mõneti on võib-olla tegu hoopis müüdiga, stereotüübiga nagu jalgpallurid ei tegeleks muude asjadega. Jalgpalluritega rääkides tuleb ikkagi välja, et nad tegelevad tegelikult väga paljude asjadega, aga nad ei pruugi neist asjadest lihtsalt rääkida. Näiteks Aki Riihilahti, praegune HJK juht, kes Inglismaale mängima läks (Crystal Palace 2001-2006, toim.) kirjutas The Timesile kolumne, jalgpallist. Ta oli kohutavalt populaarne. Eestis on asi, millest ma ei ole kunagi aru saanud – arusaamine või arvamine, et jalgpallurid on rumalad. Sihukest asja ma ei ole mitte üheski teises riigis kohanud. Mul on kuri kahtlus, et see tuleb nõukaajast.

Mnjah, kui mõelda meie tähtede peale... Konstantin Vassiljevi hüüdnimi on Dotsent, sest ta on niivõrd haritud tüüp. Koondise kapten Klavani suur kirg on Eesti ajalugu. Meie Flora kapten Kams võtab bussi astudes kätte raamatu ja ei pane seda käest enne kui buss peatub...

Just nimelt, aga neist asjadest lihtsalt ei räägita.

Inimlik vajadus lihtsustada ja seeläbi samastuda?

Nii ongi, kui millestki aru ei saada, on see vaja enesele lihtsaks mõelda.

Kui palju sa Soome jalgpalli täna üldse jälgid?

Mul on seal oma lemmikklubi, kelle toetajaliige ma olen – Pallokerho-35 ehk PK-35, seal ma ise kuuesena alustasin, F-juuniorite klassis. Põhja-Helsinki klubi, 1935 asutatud, punane ja must on värvid. Tõusid käesolevaks hooajaks Ykkösest Veikkausliigasse. Treener on Shefki Kuqi, nad ostsid mõned hispaanlased ka ja ehk jäävad isegi püsima. (Hetkel on PK-35 Veikkausliigas 7 vooru järel eelviimasel ehk 11 kohal, olles kogunud 1 võidu, 2 viiki ja 4 kaotust väravate vahega 6:11 – toim.)

Elasid nende kõrgliigasse tõusmisele kaasa ka?

Nojah... Mulle meeldib jalgpalli kohapeal vaadata. Kuidas seda viisakalt öelda... Telekast jalgpalli vaatamine on nagu pornosaidil käimine seksimise eesmärgil. Santose ja Tammeka mäng on minu jaoks El Clasico. Noh, kui keegi kingib mulle pileti Barcelona ja Reali mängule ja maksab sõidu kinni, no siis ma  v õ i n  ju minna kah. Kui Santose mäng just samal ajal ei ole. Minu jaoks teeb jalgpalli ikkagi see, kui ma käin kohapeal, vaatan staadionil mängu ja näen ka inimesi. Näen mängijate isasid ja emasid, saan suhelda teiste fännidega. Minu jaoks on see kõige tähtsam ja polegi oluline, mis tasemel see klubi mängib. Minu suhe jalgpalliklubidega on alati olnud punnitamata sõprus. No vaat, ja Santos on Annelinna klubi ja ma sõidan nende mängudele jalgrattaga sealt Annelinna otsast, kus mina elan ja minu Annelinna-identiteet minu jaoks kasvab sellega iga kord. Kui lähen toidupoodi ja näen seal Santose kirjadega riietes poisse ja mõnikord tervitan, siis see seob meid, need on oma mängud ja mehed. Muidugi, ma jälgin ka seda, mis toimub teiste klubidega Eestis ja Tartus hoian silma peal ka Welcol ja Tammekal, aga see, mis toimub Soomes... Mul on hea  meel, kui kellelgi hästi läheb. Ja see on  enam-vähem kõik. Erandiks on Soome koondise mängud. Neid mänge ma tahan kõiki näha, neid ma jälgin hoolega.

Ühes intervjuus oled öelnud – töötasid toona riigiametnikuna ministeeriumis – et «Jalgpall annab ametnikule võimaluse olla poliitiliselt ebakorrektne.»

Ametnikuna pead olema kogu aeg poliitiliselt korrektne, räägid õiged asju, oled viisakas. Aga kui lähen tribüünile, siis seal ma võin narvalastele karjuda kõva häälega, et «Minge tagasi Venemaale!»

Sulle ei ole siis ultrakultuur ka võõras?

Ei, tegelikult on see nii, et ma võin nendesamade inimestega hiljem rahulikult suhelda. No kuidas ma ütlen Infoneti mängijatele, et... «Minge Infonetti!« Kui meile tuleb Vändrast võistkond või Viljandist või Kured (Mika peab silmas FC Kuressaaret – toim.) siis ma loomulikult laulan neile, et «Kured surevad sügisel» - aga see käib selle mängu juurde! Nendesamade kuressaarlastega oleme pärast sõbrad ja meil on lõbus. See eristab mind ultratest. Elan end välja ja peale seda ongi... Välja elatud. Selles mõttes ma kohe kindlasti ultra ei ole. Tartlasena olen õnnelik kõigi tartlaste edu üle.

Eile õhtul siis tuju hea ei olnud? (Flora elimineeris karikapoolfinaalis konkurentsist Tammeka).

Nojaa, ega ma sealt palju ei lootnud ka. Aga oleks muidugi olnud vahva.

Kuhu ma tahtsin selle küsimusega tegelikult jõuda oli see, et Huuhkajatel (Soome koondise hüüdnimi, «Öökullid») ei lähe kõige paremini. Lao välja, miks – ja ära hoia tagasi.

Tead, nad peaksid tulema Eestisse. Kasvõi vaatama Eesti koondise trenne. Nad võiksid õppida eestlaste käest enesekindlust. See mulle meeldib ja see võib olla üks hea asi – ma ei tea, aga mul on tunne – mis on võib-olla tulnud sestsamast nõukaajast: Eesti mängijad julgevad lüüa peale 30 ja 35 meetri pealt. (Nördinult) Miks soomlased ei julge? Mis neil viga on? Eestlased julgevad rünnata väravat, peale lüüa. Kõige tähtsam omadus jalgpalluri juures üldse on julgus võtta vastutus. Kui sa oled ründaja – siis sa julged: ma lähen ja löön selle värava. Kui sa oled keskväljamees ja sul tekib võimalus, siis sa pead julgema võtta vastutuse ja lööma. Soome koondis mängib alibi-söötu, see tähendab, et olen ründes – ja selle asemel, et lüüa 20 meetri pealt väravale, söödan kaaslasele. Söötja ei tee midagi valesti, sööt oli ilus ja tal on niiöelda alibi – ma tegin kõik hästi! Keegi otseselt midagi valesti ei tee, aga keegi ei vastuta. See on masendav ja kuna Soomes on jalgpallis see masu juba nii kaua kestnud, siis järelikult peab asi olema viltu struktuuris üldiselt. Mina usun sellesse treeningfilosoofiasse, et kõik harjutused trennis peavad lõppema löögiga väravasse. Söötude eest ju punkte ei anta! Nõmme Kalju on juba teinud HJK-le eurosarjas säru ja ma ootan pikisilmi seda aega, mil eestlased teevad Soomele nii-öelda lõplikult ära. Võib ju öelda, et Soomes võtab hoki andekamad noored kõik endale, aga nii võib igas riigis mingi spordiala kohta öelda. Minu jaoks on hoki endiselt lihtsalt kendo – tead, kolgitakse üksteist puust keppidega...

Väga ebatüüpiline avaldus soomlase suust...

Ma võin mõningates asjades tunduda ultra, aga ma ei tee ka sihukest nägu nagu ma teaksin, kuidas korvpallis mäng käib või kuidas hokis asjad on. Või suusatamises. Peale jalgpalli on minu jaoks kõik muu sport mõttetu. (Osatab) «Oo, sealt tuleb kuulus soome suusataja!»- no suusatage terviseks. Minu vererõhk ei tõuse lõpusirgel. Jalgpalli MM-finaalis on sama lugu, seal mu süda ei puperda, aga kui Eesti või Soome koondis mängivad, ükskõik kellega, siis on juba selline tunne, et... Mida vanemaks saan, seda selgemaks saab asjaolu, et ma suren jalgpallile kaasa elades. Varsti tuleb arsti juurde minna rahusteid küsima: «Ei, see on ainult jalgpalli jaoks, ma ei ole mingi kuritarvitaja, teate. Kirjutage mulle midagi, et ma saaks mängu lõpuni vaadata!» (Naerab).

Edasi räägime Mikaga veel pikalt sellest, miks ta Eestisse jäi ja miks Eestit armastab (Mika: «Eestis tunned, et elad, Soome on nii paigas ühiskond, et seal on lihtsalt igav. Rootsis on muidugi veel igavam!») ning Zlatanist («Jalgpallurina on ta jumal, aga inimesena ma ei ole kindel, et ma temaga üldse rääkidagi tahaksin») ja paljustki muust. Siis signeerib ta mulle kolm raamatut, mida mängupäeval publikule välja loosida ning omalt poolt kingin talle uue Flora klubimütsi, mille üle Mika siiralt rõõmustab ning mida kohviku aknaklaasi peeglina kasutades endale pikalt pähe passitab.

Ja siis ta läheb. Tartusse. Koju. Sest uued lugejad ootavad kohtumisi ja lapsed uusi raamatuid.

Aitäh, Mika.