Jooksurahva emadepäev lõõskava päikese all

Ainuüksi Ketneri toidupunktis kulus jooksjatel enda jahutamiseks poolteist tonni vett Foto: Marhus Ansu

«16 aastat järjest olen siin võistlusel osalenud, aga nii palavat ilma esimese hooga meelde ei tule,» ütleb 50-aastane Roman Kattai pühapäeva pärastlõunal Elva lähedal asuvas Ketneri toidupunktis. 34. Tartu jooksumaratoni finišini jääb veel 7,7 kilomeetrit. Taevas pole ühtegi pilve ja senise kevade kõige ilusam ilm on sattunud just jooksu- ja emadepäevale.

Kui suur osa jooksjaid vihiseb toidupunktist mööda nii kiiresti kui võimalik, siis Kattai istub pingile ja võtab kogu üritust maru rahulikult. Juba mehe silmavaade ja hoiak reedavad, et tegemist on kogenud rahvasportlasega. «Seekord on päris raske joosta. Distants ei olegi nii keeruline, aga rahvas on valinud väga kiire tempo. Eks mul ole jälle üks aasta turjal ka. Mina olen harjunud seda jooksu pigem rahulikult võtma. Seekord püüan aja sättida nii, et jõuaksin lubatud kellaks finišisse, et naise ja tütrega kohtuda, emadepäev ikkagi,» selgitab Kattai.

Lõpuks võtab ta veel viimase tüki leiba ja soola ning asub finiši poole teele. «Kes sööb, see lööb! Seda muidugi sportlikus mõttes,» on tema viimased sõnad Ketneris. 23,3 km pikkuse distantsi finišisse jõuab Kattai 520. jooksjana.