Kroonita kuningas Johan Cruyff

Johan Cruyff Hollandi koondise särgis 1974. aasta MMil. Foto: SCANPIX

Eestlane sai Johan Cruyffi suurusest aru 1974. aasta MMi jälgides, kirjutab Indrek Schwede ajakirja Jalka värskes numbris.  

Nõukogude Liidu televisioon tegi sellelt võistluselt ülekandeid. Ega teiste riikide vutihuvilistel olukord palju parem olnud, sest televisioon oli praegusega võrreldes lapsekingades – mis puudutab kanalite rohkust, valikuvõimalust ja spordiülekandeid. Hollandi ja Hispaania liigas mänginud Cruyff jäi enamikule jalgpallisõpradele nägematuks ja just 1974. aasta MM avas tema talendi kogu selle majesteetlikkuses. Tänini räägitakse selle MMi puhul finaali kaotanud Hollandist, totaalsest jalgpallist ja Cruyffist, mitte võitjatest.

Vaadake Youtube’ist nimetatud MMi finaalmängu avaminutit! Pole midagi sümboolsemat hollandlaste mängitud stiili, totaalse jalgpalli kohta ja me näeme seal suure Cruyffi meisterlikku sooritust. Sakslased said esimest korda palli puudutada siis, kui seis oli 0 : 1 nende kahjuks! Kaamerapilt küll vahetub, aga siiski võib kokku lugeda, et avalöögist saadik kuni penalti määramiseni tegid hollandlased 16 söötu. Pärast seda 16. söötu seisis Cruyff palliga keskringis – viimase Hollandi mängijana – ning läks! Läks nagu nuga läbi või ja lõpetas sakslaste poolt mahaniidetuna nende trahvikastis. Just see edurivis ja poolkaitses mängiva Cruyffi positsioon tagumise mängijana iseloomustab totaalset jalgpalli – kõik ülejäänud üheksa väljakumängijat olid end sisse sättinud ettepoole, kui Cruyff alustas palliga oma unustamatut triblingut.

Pärast seda MMi sai Cruyff ajakirjanduses tiitli «kroonita kuningas». Teisisõnu öeldi: kui see mitteametlik kroon poleks juba brasiillase Pele peas, oleks maailma kõigi aegade parimaks mängijaks kuulutatud Cruyff. Paljudele, kaasa arvatud siinkirjutajale on Cruyff alati olnud Number Üks. Jalka mulluses detsembrinumbris, kolm kuud enne meistri surma, lausus semiootik Mihhail Lotman: «Minu jaoks on kõigi aegade parim jalgpallur Johan Cruyff, kuid paraku ei leidunud tema jaoks kohta põhikoosseisus. Cruyff on geniaalne mängija, omamoodi mängiv treener, kes võib samas üksi otsustada mängu saatuse. Kuid ta nõuab suurepärast ühistegevust tiimikaaslastega ning nii Ajaxis kui Barcas veetis ta enamiku treeninguajast sellega, et seletas täpselt igale meeskonnakaaslasele, kuhu ja mis olukorras peab ta liikuma ja mitte liikuma. Dream teami’i puhul paraku sellist võimalust pole.»

Pele, Messi, Cristiano Ronaldo, Gerd Müller ja Franz Beckenbauer olid väljakul. Nõnda jäi “kõigi aegade parim jalgpallur Johan Cruyff” otsekui jumal kõrguma üle selle Lotmani moodustatud surelike geeniuste meeskonna üle.

Cruyffi kohta on lausutud ja kirjutatud palju tähenduslikke kiidusõnu, aga üks on eriti meelde jäänud: ta on mängija, kes enam kui keegi teine oli võimeline tooma mängu käiku pöörde. Cruyff võis skoorida ise ja luua selleks võimalusi teistele. Ta võis ka iseendale triblinguga väravavõimalusi luua. Kunagi rääkis ta, et triblingu puhul on oluline ära aimata, mida kavatseb teha vastane. Frits Barend ja Henk van Dorp kirjutavad raamatus «Ajax, Barcelona, Cruyff», et harukordse stardikiirusega Cruyffil oli imeline oskus vältida teda jalgadesse sihtivaid taklamisi. FC Groningeni mängija Piet Fransen meenutab selles raamatus: «Cruyff tegi sulle ära, kui aga soovis, olgugi et ta jättis mulje, nagu poleks see tal üldse plaanis. Veel enne, kui sa jõudsid märgata, mida ta jälle kavatses, oli ta sust möödunud. Kord tõmbas ta mu jälle haneks. Mõtlesin: «Kuule, mees, järgmisel korral tõmban su maha». Varsti triblas ta must jälle mööda ja hetkel, kui tahtsin teda maha niita, hüppas ta õhku. Ta tundis, mida ma teha tahtsin. Ta ei andnudki võimalust enda tabamiseks. Õnneks. Sest Cruyff oli loodud publiku jaoks. Teda oli fantastiline vaadata.»

Teistest eristas taktikaline taip

Mitu maailma kõigi aegade parimate hulka kuuluvat mängijat on edukad olnud ka treenerina, Franz Beckenbauer on maailmameistriks tulnud nii mängija kui peatreenerina, kuid keegi pole jalgpallimängu sedavõrd mõjutanud kui Cruyff. Esimese jalgpallurina kolm korda Euroopa parimaks valitud Cruyff aitas Barcelona pärast 13aastast pausi hooajal 1973/1974 jälle Hispaania meistritiitlini. Treenerina juhtis Barca klubi esimese Euroopa karikani 1992. aastal. Sama autasu oli ta Ajaxi mängijana võitnud kolm korda. Mängijana oli ta otsene osaline totaalse jalgpalli juurutamises, treenerina kujundas Ajaxi ja Barcelona nauditava mängustiili. Barend ja van Dorp uurisid Cruyffilt, miks on nii, et temast parema tehnikaga mängijad pole temast paremad jalgpallurid. Cruyff vastas: «Jalgpall koosneb eri elementidest: tehnikast, taktikast ja vastupidavusest. Vastupidavust mul oli, taktikat oli ja tehnikat on mul alati olnud. On jalgpallureid, kel võib olla parem tehnika kui minul, ja mõni võib olla paremas füüsilises vormis kui mina, aga peamine asi on taktika. Enamikul mängijatel taktika puudub. Taktika võime jagada taipamiseks, usaldamiseks ja julguseks. Just taktikas olin ma teistest mängijatest parem. Ilmselt ei saa õpetada personaalset taktikalist taipu. Kui inimesel on sellest mingi alge, siis enim, mida saab teha, on seda pisut arendada. Seda on raske teha. (..) Ainus asi, mis mind teistest eristas, oli taip; ma näen asju teistest murdosa jagu varem ja jõuan pallini selle võrra murdosa võrra varem.»

Cruyff tunnistas nimetatud raamatus, et pole kunagi harjutanud trikke: «Ma mängin väga lihtsalt. See ongi peamine. Raskeim asi on mängida lihtsat jalgpalli. See on kõigi treenerite probleem. Lihtne mäng on kõige ilusam. Kui sageli näeme 40meetrist söötu, kuigi 20 meetrist piisaks? Või seinasööt penaltikastis, kus sul on ümber seitse inimest ja lahendus oleks anda lihtne kaarsööt ümber nende seitsme? Lahendus, mis näib lihtsaim, on tegelikult kõige raskem.»

Huvitava seletuse Cruyffi taktikahuvile on andnud Marco van Basten: «Johan on tehniliselt nii täiuslik, et lakkas juba poisieas selle mänguelemendi vastu huvi tundmast. Ta võis (palliga – toim.) teha kõike, mida tahtis, kui oli 20aastane. Sellepärast oligi ta noorena sedavõrd huvitatud taktikast. Ta näeb jalgpalliolukordi nii selgesti, et on alati võimeline otsustama, kuidas oleks parem mängida.»

Keda pidas Cruyff ise maailma kõigi aegade parimaks? Hollandlase suur rivaal Franz Beckenbauer on meenutanud, kuidas nad kahekesi sellele küsimusele kaheksakümnendatel vastust otsisid. Beckenbaueri arvates oli selleks mängijaks Pele, kuid Cruyffi arutlus viis teda teistele radadele. Tema ideaalis pidi see mängija suutma mängida mõlema jalaga ja mõlema jalaga ka täpselt väravale lööma; ta pidi valdama pikka ja lühikest söötu, seinasöötu, trikke, mängima hiilgavalt peaga ja “tal peab olema ülevaade mängusituatsioonist ja pallist pead tõstmatagi. Ta lihtsalt peab kõike aimama, tal peab olema kuues meel. (..) Ainus inimene, kes kõike seda valdas, oli Alfredo di Stefano”.

Cruyff ise pidas oma nõrgimaks küljeks peamängu. Alfredo di Stefano ei mänginud kunagi MMil ja paraku mängis ta ajal, kui televisioon oli lapsekingades. Seetõttu on temast ka vähe videomaterjali. Need, kes on näinud oma silmaga mõlemat, ütlevad, et Cruyff ei jäänud mitmekülgsuses di Stefanole alla. Isegi kui di Stefano võis olla tehniliselt parem, räägib Cruyffi kasuks osalemine totaalse jalgpalli juurutamisel. Ja 1974. aasta MM.

LISALUGU

Johan Cruyff totaalsest jalgpallist

Johan Cruyff on öelnud, et ei taha pikalt rääkida taktikast, sest tegemist on tema professionaalse saladusega. Kuid ta rõhutas, et taktikajutte peavad tähelepanelikult kuulama kõik mängijad, sest nad peavad olema suutelised üksteist asendama ja kui nad sattuvad teisele positsioonile, peavad nad teadma, kuidas seal tegutseda: «Vasakäär ei tohi magada, kui (Hollandi kuulus treener Rinus – toim.) Michels räägib paremkaitsjast.»

Cruyffi seletuse kohaselt on hollandlaste totaalse jalgpalli olemuseks see, et kõik on pidevas liikumises ja vabaks jäetud positsioon täidetakse teise mängija poolt. See tekitab segadust vastaste kaitses, sest keegi tuleb vasakult, keegi paremalt või tuleb viis mängijat korraga keskelt ja kaitseliin peab kogu aja valvel olema. Nõnda võib juhtuda, et keegi hollandlastest jääb vabaks. Etteliikumiste puhul peab ka väravavaht olema valmis paikama kaitsemängijast vabaks jäänud kohta. Liikuma peavad ka pallita mängijad, et palliga pallurile oleks sööduvalikuid. Cruyffi sõnul võis mõneks ajaks «ära unustada» mängija, kes tegi kolm 80meetrist spurti. Hulga praktilisem oli lasta ette spurtinud mängijal jõudusäästvalt naasta, kuna teised mängijad paikavad seni tema kohta. Niimoodi teevad mängijad kokkuvõttes lühemaid spurte ning kestavad kauem.

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php