Uno Tutk: punased kaardid näitavad maailma jalgpalli trende

Hull City fännid protestivad kohtuniku otsuste vastu Foto: PA Wire / SCANPIX

Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik ja UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutk selgitab, miks on sel aastal mängijad teeninud tavapärasest rohkem punaseid kaarte ning kuidas kohtunikud oma esitusi analüüsivad.

Meistrivõistlustel on lõppenud esimene ring ning teine on täies hoos. Milline on kohtunike analüüs avaringile?

Premium liiga on tänavu alanud eriti pingeliselt ja ettearvamatult, sest lisaks mitmele tiitlipretendendile on üllatusvõimelisi võistkondi, konkurents eurokohtade nimel on väga tõsine. Ühepoolseid mänge pole praktiliselt olnudki. Kõik see paneb ka kohtunikele suure vastutuse ja pinge, kohtunikud peavad alati olema keskendunud.

Mängud on olnud üsna lahtised, mida tõestab ka fakt, et avaringis teeniti ilmse väravavõimaluse ärahoidmise eest viis punast kaarti – mullu oli terve hooaja peale neid olukordi kolm. Teine oluline punkt on tõsiste määruste rikkumiste eest teenitud punased kaardid: kui kogu eelmise hooaja jooksul oli neid kaks, siis nüüd kaks juba avaringis. Analüüsisime rohkem kui kümmet taolist olukorda ja nägime, et punased olid antud õigesti, lisaks oli veel kaks olukorda, kus eemaldamine olnuks põhjendatud.

Kas suurenenud punaste kaartide hulk tuleneb ainult tasavägisest liigast?

Kindlasti räägib see tasavägisest liigast, aga ka sellest, kuhu suunas maailma jalgpall liigub: järjest rohkem pööratakse tähelepanu mängija kaitsmisele. Ainult «palli mängimine» ei ole kõik, vastast ei tohi seejuures ohtu seada, mängija peab oma keha kontrollima. Oleme teemat kohtunikele väga täpselt selgitanud ja see oli üks olulisi punkte ka hooaja eel meeskondadele tehtud koolitusel. Enamus tõsiseid vigu tehakse võitluses palli pärast, kontaktid on hüppeliigesesse või säärde ja see on kõrge vigastusohuga. Olukorrad, mis kümmekond aastat tagasi ei saanud liigset tähelepanu, karistatakse kaasaegse reeglite tõlgenduse põhjal eemaldamisega.

Analoogselt on toimunud areng seoses käega mängu tõlgendamisega, kus on asjad paika loksunud: nii mängijad kui ka kohtunikud teavad, mis on karistatav ja mis mitte.

Kui hooaja eel korraldatakse kohtunikele seminar ja füüsilised testid, siis kuidas hooaja vältel kohtunikele tagasisidet antakse?

Iga ringi järel toimub kahepäevane seminar, kus arutame pea- ja abikohtunikega läbi olulisemad teemad: pärast esimest ringi toimunud kogunemisel oli kavas 60 erinevat videoklippi Premium liiga mängudest. Alates teisest ringist on meie tiimis videospetsialist, kes lõikab igast mängust välja seitsme kuni kümne minuti jagu olukordi, mida saavad analüüsida konkreetse mängu kohtunikud, kohtunike vaatlejad ja ka teised.

Igal mängul on kohtunike vaatleja, kes annab tagasisidet kohapeal ja teeb pärast mängu detailse raporti. Kui seni on kohtunike vaatleja täitnud ka mänguinspektori ülesandeid, siis nüüd on valitud mängudel selleks kaks eraldi inimest, et oleks võimalik pöörata rohkem tähelepanu nii kohtuniketöö analüüsile kui ka mängukorraldusele.

Jätkuvalt on kohtunikel mentorite süsteem, mis tähendab, et tippseltskonda jõudnud kohtunik saab endale kaheks aastaks mentori, kes käib mängudel ja annab individuaalset tagasisidet. Mentoriteks on endised tippkohtunikud.

Too lõpetuseks mõni näide hiljuti toimunud olukordadest?

Toon välja ühe positiivse ja ühe negatiivse olukorra, mida oleme analüüsinud. 28. aprillil Esiliiga mängus FC Flora U21 ja Tallinna Kalevi vahel eemaldati 75. minutil Kalevi väravavaht ja sellest olukorrast määrati ka penalti – tegelikult on tagantjärgi nii kohtunike vaatleja raporti kui ka video põhjal näha, et rünnakule liikudes tehti viga Kalevi mängija vastu ning karistusalas esmalt viga ka Kalevi väravavahi vastu, misjärel viimane reageeris ehk siis õige lahendus olnuks vea fikseerimine kas rünnakule liikudes või hiljemalt trahvikastis.

Teise poole pealt võib näiteks tuua 23. aprilli Premium liiga mängu Sillamäe ja Rakvere vahel, kus pea- ja abikohtuniku hea koostöö tulemusena lahendati õigesti 80. minuti olukord: tuvastati, et viga tehti väljaspool karistusala, kuid tegu oli ilmse väravavõimaluse ärahoidmisega ehk nö «viimase kaitsjaga», mis tähendas punast kaarti. Just selliseid positiivseid koostöömomente on senisel hooajal olnud väga palju. Regulaarselt pöörduvad meie poole ka meeskondade esindajad, kui neil jääb midagi kripeldama või on eriarvamusi – oleme sel hooajal mitu mängu niimoodi läbi analüüsinud koos meeskonnaga. Sellest on kasu nii kohtunikele kui ka võistkondadele.