:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
/nginx/o/2011/01/07/495669t1h4a90.jpg)
Nagu maailma poksieksperdid ees, nii Eesti omad järel: kõik kinnitavad kui ühest suust, et vendade Vladimir ja Vitali Klitško valitsusperioodil on raskekaalu poks kaotanud kunagise hiilguse.
Klitškod röövisid raskekaalu poksilt sära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See on lausa poksi mõnitamine, mis toimub,» torises vanameistrist endine poksija ja praegune treener ning poksiajaloolane Rein Pajur. «Raskekaalu poks on minetanud kunagise kullasära.»
Unustada võib väite, et 71-aastase legendi nurin on ainult ühe mehe arvamus. Pajuriga nõustuvad mitmed eksperdid nii Eestis kui ka laiast maailmast.
Ajakiri Digital Journal avaldas eelmisel aastal artikli, kus nenditi, et USA vaatajate seas on raskekaalu poksi populaarsus drastiliselt vähenenud. Ka seal mainiti, et Klitškosid on igav vaadata ja ka ukrainlastest vendade konkurendid on ebapopulaarsed. Vaid elava legendi Evander Holyfieldi harvad matšid koguvat publikut.
Kusjuures poksimatše kajastava USA telekanali HBO president Ross Greenburg märkis, et kui esimestel aastatel Klitškode matšid huvitasid inimesi, siis enam mitte. Seega tekib küsimus, kas Klitškod on süüdi reitingute langemises. Kõrvaltvaatajale võib näida kurioossena, et Klitškode ainuke süü näib olevat see, et nad on liiga tugevad ja keegi ei suuda neid alistada. Asi aga pole nõnda mustvalge.
Kui WBC-sarja maailmameister Vitali Klitško oktoobris kohtunike häältega, kuid siiski kindlalt ameeriklase Shannon Briggsi alistas, väljendas samasugust muret Tartu poksiklubi Sirge treener Artur Sinilill.
Sinilille sõnul pole küll Klitško ja tema vend Vladimir, kes võitnud IBFi, IBO ja WBO tiitli, nõrgad, kuid äärmiselt igavad, kes naljalt vastaseid pikali ei löö, kuid on ise ka teistele väga ebamugavad. Sinilill märkis toona, et temaga nõustuvat mitmed poksijad ja treenerid nii Eestis kui ka näiteks Venemaal. Samal seisukohal ollakse välismaal.
«Nad on küll ringis efektiivsed, kuid neid ei ole huvitav jälgida, kuna nad ei liigu kiiresti ja ei nokauteeri vastaseid. Inimesed tahavad näha action’it. Inimesed tahavad adrenaliini, kuid Klitškod seda ei paku,» märkis mullu novembris legendaarne Mike Tyson.
Pajur põhjendas ilmekalt ära, miks Klitškod paljude arvates raskekaalu poksi suretavad.
«Neile on looduse poolt antud poksimiseks tohutu kehaline anne, aga nad ei kasuta seda,» selgitas Pajur. «Nad on enamikust vastastest peajagu pikemad, kuid selle asemel, et eelis enda kasuks pöörata ja rünnata tugevate löökidega, minnakse vastasele ligi ja maadeldakse. See tähendab, et sa pole tõeline meister.»
Pajur, kes pole rahul ka seisuga, et profipoksimises eksisteerib nõnda palju liigasid ja kaalukategooriaid, on tipp-poksimise üle nõnda nördinud, et kahtlustab isegi võimalikke kokkuleppemänge. Isegi kui Klitškod vastased nokaudiga võidavad, võtab see neil liialt kaua aega.
«Tihtipeale hiilitakse ja joostakse teineteise eest ära ning siis ühtäkki ühes raundis kukutakse,» imestas Pajur. «Me ju tegelikult ei tea, mis kokkuleppemängud kulisside taga võivad toimuda.»
Raskekaalu poksimise päästmiseks on oodatud WBA sarja MM-tiitli omaniku David Haye vastasseisu Klitškodega, kuid need matšid on erinevatel põhjustel ära jäänud. Küll süüdistab üks pool teist arguses ja vastupidi.
Viimati levis meediasse info, et matš Haye ja Vladimir Klitško vahel saab 2. juulil siiski peetud. Loodetavasti saab sellest kuupäevast murdepunkt, kust raskekaalu poks liigub taas kuldse tipu poole...
Miks poks pole Eestis enam ammu eestlaste ala?
Endine poksija, praegune treener ja poksiajaloolane Rein Pajur mäletab hästi 60ndaid aastaid, kus Eestis oli üle 60 poksitreeneri ja kõik oskasid eesti keelt. Nüüd, pool sajandit hiljem on seis kardinaalselt muutunud. Suurem osa Eesti paremaid poksijaid on vene rahvusest, hea, kui eestlane tee poksitrenni üldse üles leiab.
«Suurim viga oli see, et ei kehtestatud nõuet, et poksitreener peab oskama eesti keelt. See on ikkagi meie kodu ja mul oli üsna valus, kui 2009. aastal Pirital sisekaitseakadeemias viidi Eesti meistrivõistlusi läbi vene keeles,» meenutas Pajur.
Pajuri sõnul tegid Eesti treenerid kunagi suure vea, kui ei koolitanud välja eestlastest treenereid ja kohtunikke. Eestlased tõrjuti lihtsalt alalt välja. Kuigi Pajuri sõnul teevad Eesti Poksiliidu president Vello Kade ja samuti juhatusse kuuluv Ervin Kade tänuväärset tööd, on neil seitsmeliikmelises juhatuses viie vene rahvusest mehe vastu üsna raske saada.
«Oma varjust ei saa ikka üle hüpata,» tunnistas umbes 20-pealise eesti pundiga Mustamäel treeniv Pajur, kes tõi positiivse näitena Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku. «Pohlaku ees, kes on asjaga hakkama saanud, müts maha. Ka jalgpall oli taasiseseisvumise alguses puhtalt venelaste ala, aga nüüd on vastupidi.»
Pajur märkis ära veel kaks Eesti poksi murekohta: esiteks pole arenguks korralikke treeningruume nagu kunagine Rataskaevu poksihoone ja teiseks on kohalik võistlussüsteem vale.
«Kuidas jõuavad noored poksi juurde, kui ei ole korralikku paika, kus treenida,» märkis Pajur. «Pealegi oli viga, et kaotati ära sportlaste järgud. Nüüd võib algaja minna võistlusel kokku juba mitukümmend matši pidanud mehega ja see võib poksiisu ära võtta.» (PM)