Rutiinist, rõõmust, noortest ja hingekriipest

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põlva Serviti peatreener Kalmer Musting.
Põlva Serviti peatreener Kalmer Musting. Foto: Tairo Lutter

«Mul on väga hästi meeles, kui paar aastat tagasi istusin ja mõtlesin, et see pole normaalne, kui võidan poistega A-klassi Eesti meistrivõistlused, kuid mul ei teki sellest mingitki emotsiooni. Et mul pole emotsiooni poisse hea mängu eest kiita, vaid ütlen, et minge tehke oma medalirivistus ära, ma ootan teid bussis,» meenutab käsipallitreener Kalmer Musting oma treeneriaastate seni vaimselt keerulisimat ajavahemikku.

Kalmer Musting, 2003. aastal sai sinust Põlva Serviti peatreener –  seega oled seda tööd teinud 13 hooaega. Eesti käsipall on kui väike konnatiik ning aastatega kipub kõik korduma ning sellest tekkiv rutiin näibki loomulik.

Esimestel aastatel polnud mingit rutiini, seda enam, et algus oli konarlik ja vastased meist tugevamad. Meil oli noor meeskond, kõik Põlva omad poisid. Tasapisi üritasime kogemusi juurde leida, siis tuli suur tõus 2007. ja 2008. aastal ning kõik hakkas otsast peale ja hoopis teisel tasemel. Pärast neid hooaegu läksid aga paremad mängijad minema ja kohe langesime kodus kolmandaks.

Rutiin võis tekkida aastatel 2010-2013, kui meeskonna eelarve ja treenitus vähenesid. Varem harjutasime proffide kombel ka hommikuti, kuid nendel aastatel läksime üle vaid õhtusele treeningule. Sellistes olukordades sõltub palju sellest, kuidas sa suudad iseendale neid asju selgeks teha. Kui langed vaimselt rutiini ja mõtled, et tiksun siin kuidagimoodi, siis see edu ei too. Sa pead leidma endale ikkagi mingid mõtted ja eesmärgid.

Vahepeal olidki aastad, kui sinu jutust kõlas tüdimust ja pessimismi, et teeme siin kuidagi need asjad ära, kuid tegelikult eriti ei jaksa...

Sul on täiesti õigus! See teema tuli väga põhjalikult üles 2012. aastal. Palju asju oli üksteise otsas, lisaks klubile ka Eesti koondis, kuhu sai väga palju sisse pandud, kuid vastu saadud tohutut kriitikat. Mind ei tampinud ajakirjandus, vaid siseringist need, kes tahtis võimule pääseda – näiteks Kehra seltskond, mitte ainult peatreener Jüri Lepp, vaid ka klubi juhtkond. Nii tekkisidki meeleolud, et olen väsinud ja peaks hakkama otsi kokku tõmbama.

Lisaks kõigele kaotasime klubiga ka 2012. ja 2014. aasta meistrivõistluste finaalides ning sellised asjad tampisid psühholoogiliselt. Töökoormuse langetamine ja nii-öelda kõrvale minek ei andnud kohe tulemust, kuid paar viimast hooaega olen oma tööd taas nautinud. Olen leidnud uue hingamise. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles