Kui raske on müüa Eesti jalgpallurit välisklubisse?

Middlesbrough’ ridadesse kuuluv Tarmo Kink on praegu kalleim Eesti tegevjalgpallur, kelle eest maksti suvel tema endisele koduklubile Györi ETO-le miljon Inglise naela (umbes 18,5 miljonit Eesti krooni, 1,2 miljonit eurot). Foto: SCANPIX

Jaanuaris vahetavad tavaliselt mitmed Eesti jalgpallurid klubi – sel aastal on endale uue tööandja leidnud Martin Vunk. Ent ühele mängijale koduklubi leidmine on küllaltki pikk protsess.

Tihtipeale võib lugeda, kuidas suurklubid peavad jahti andekatele noormängijatele või supertalentidele, kuid kõikidele jalgpalluritele pole alati nii lihtne uut tööandjat leida.

«Viiest välisklubisse siirduvast mängijast nelja peame tavaliselt ise klubidele pakkuma. Viiest ühe kohta tullakse ise küsima,» rääkis Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. «Need on harvad juhtumid, kui mõne Eesti mängija kohta tullakse spetsiaalselt uurima. Kui mõnel klubil on olnud eestlastega häid kogemusi, siis ollakse tihtipeale valmis kedagi veel palkama.»

Skaudi silm määrab

80 protsendile Eesti mängijatest tuleb enamasti kosilane leida, ent tegemist on küllaltki pika protsessiga, mis võib võtta aega kuid. Paremal juhul võivad asjad laheneda ka paari nädalaga.

«Peab leidma vastava klubi, kes otsib sellist mängijat, keda on parasjagu pakkuda. Selleks et mängijat müüa, tuleb teada ka siseinfot, et milline meeskond mis positsioonile täiendust vajab. Selleks on agentidel omad allikad,» rääkis Tarmo Kingi ja Mihkel Aksalu Inglismaale aidanud Marko Välja. «Kõigepealt tuleb saata CV, kus on sees juba ka hinnad. Kui mängija pakub klubile huvi, küsivad nad DVDd.»

Kui mõnel juhul tehakse valik CV ja DVD põhjal ära, siis paljudel kordadel soovivad klubi esindajad mängijat ka oma silmaga näha. Eestlaste oskusi on jälgimas käidud nii koondise kui ka klubide matšidel.

Kui jalgpallur teab, et teda on vaatama tuldud, on olnud ka juhtumeid, kus mängumehel ei tule esitus kõige paremini välja, kuid ka sellisel juhul võib tehingust asja saada.

«Üks skaut ütles mulle, et mängijal võib olla kõige kehvem päev ja kõik võib ebaõnnestuda, kuid hea skaudi silm näeb tema oskused ära paari liigutuse pealt,» tõi Välja näite.

Kui praegu pole Eesti jalgpallis ühtegi meest, kellele suurklubid tormi jookseksid, siis omal ajal olid mitmed tippmeeskonnad Mart Poomi eest valmis välja käima küllaltki suuri summasid.

Derby Countys mängimise ajal pakkus Itaalia klubi Parma eestlase eest seitse miljonit naela (8,6 miljonit eurot, umbes 130 miljonit Eesti krooni). Pikalt spekuleeriti meedias isegi võimaluse üle, et Poomist võib saada Manchester Unitedi liige.

«Mart lõi Inglismaal läbi ning selleks, et tõusta suurklubide huviorbiiti, peabki ise tugevas liigas tegija olema või esitama koondise särgis suurriikide vastu pidevalt häid partiisid,» rääkis Pohlak.

«Poom oli oma tippajal kindlasti mängumees, kelle vastu tundsid huvi tippklubid, ning tema müümiseks ei oleks olnud vaja teha väga suurt tööd,» lisas Välja.

Pass määrab

Samas on asjad aastatega paremuse poole liikunud ning eestlasi mängib välismaal aina rohkem. Praegusest Eesti koondisest mängivad peaaegu kõik pallurid piiri taga.

«Alguses (90ndate esimeses pooles – toim) oli eestlast väga raske välismaale müüa. Nüüd on asjad juba lihtsamad. Algul oli see ikka peaaegu võimatu,» meenutas Pohlak. «Praeguseks on loodud toimiv võrgustik, kuid endiselt on riike, kuhu meie mängijaid ei taheta.»

«Eesti ei ole tuntud jalgpalliriik. Kui näiteks Horvaatia teise liiga mehe eest makstakse neli miljonit naela (umbes 4,9 miljonit eurot, 74 miljonit Eesti krooni), siis Eesti mängija eest ei olda sellist summat nõus välja käima. Horvaatia on jalgpalliriik, kultuur on lihtsalt selline. Iga palluri hind on vastavalt sellele, mis riigi nimi tal passis on. Passist loeb väga palju,» lisas Välja.

Samas on eestlastele suurt tulu tõusnud Euroopa Liitu kuulumisest. «Kui ma klubile mõnda mängijat pakun, on see enamasti üks esimesi küsimusi, et kas Eesti kuulub Euroopa Liitu,» täpsustas Välja.
Kui Eesti jalgpallurid vajavad agente, kes neid välisklubidesse aitaksid, siis tipptasemel on võimalik ka vahendajateta hakkama saada.

«Kui mängumees on nii kõva, et kõik tippmeeskonnad tahavad teda saada, siis pole vaja agenti, kes võtab endale veel mingi vahendustasu. Üks selline mängija oli omal ajal Jürgen Klinsmann,» rääkis Välja. «Sellisel juhul vajatakse vaid juristi, kes aitab lepingu sõlmimisel.»