Viikingite juurest viis Lindpere teekond ta järgmiseks kolmeks aastaks maailma tuntuimasse linna New Yorki ja sealsesse Red Bullsi. 2013. aasta möödus järgmise USA suurlinna Chicago klubis Fire. Viimaseks välisklubis jäi 2014–2015 tšehhide Ostrava Banik.
Postimees palus Lindperel igast perioodist meenutada eredaid seiku, mis on talle nendes klubides ja linnades veedetud aegadest meelde jäänud.
Lindpere: «Tegemist oli sõjaväeklubiga ning seetõttu pidime enne mänge ööbima mingites vanades putkades, kus olid ämblikud ja putukad. Pärast trenni pidime ikka sööma hunniku vitamiine. Olin ühes toas koos ühe Slovakkia koondislasega ning me tegime nii, nagu paneksime vitamiinid suhu, kuid tegelikult jätsime kätte.
Sokutasime need vitamiinid hoopis sinna putka taha. Kui kevadel oli mujal veel lumi maas, siis selle koha peal oli muru juba roheline ja lilled kasvasid. Omavahel siis naersime, et seal on meie vitamiinivaru, mille pidime tegelikult alla neelama.
Klubis oli ikka sõjaväe kord ja mäletan, et Sofia Levskiga peetud karikamängu eel tuli võtta mingi tablett ja taheti ka süsti teha. Mina keeldusin sellest, kuid siis tuli teine treener ja teatas, et niimoodi ei pääse ma koosseisu. Võtsin ära ja mängisin. Matš toimus suurel staadionil ning oli väga kihvt.»