Sõita tuleb peaga, mitte üksnes jalgadega

Selleks et vältida õnnetustesse sattumist, on kasulik enne võistlust kas või kaardilt selgeks teha, kus on rajal keerulisemad kohad. Fotol mulluse Tartu rattaralli ohtliku kurviga järsku laskumise lõpp Kuremaal, kus paljud kukkusid või sõitsid kraavi.

FOTO: KALEV SAAR/PM/SCANPIX BALTICS

Mingil hetkel lagunevad suured grupid ikka osadeks. Mullusel Tartu rattarallil lõhkus peagrupi 20. kilomeetril juhtunud kukkumine. Jäin selle taha, pidurdasin hoo kinni ning kui uuesti liikuma sain, olid eesmised jõudnud püüdmatusse kaugusse.

Tellijale

Sellistel puhkudel ei maksa siiski käega lüüa. Kogusin enda ümber neli-viis meest ning hakkasime üksteise alla tempot tegema. Kümne kilomeetriga saime kätte eespool sõitnud tosin ratturit, nende seas mitu sellist, kellest võis loota asjalikku veolooma. Panime oma väikse grupi korralikult, karussellitades tööle.

Masinavärk töötas ilusti, kiirus püsis küljetuules üle 40 km/h. Polnud kahtlust, et kõik olid motiveeritud, hoidmaks ära, et mõni jälitav suur grupp meid alla neelab. Väikses grupis on ju ohutum sõita.

Ometi püüdis pärast Jõgevat hiiglaslik grupp meid kinni. Lasin jala n-ö sirgu. Enam polnud mõtet kõige ees pingutada. Sulandusin koos teiste seniste kaaslastega massi sisse.

Õppetund: kui te pole just eraldistardisõidu Eesti meister, ei ole mõtet suure grupi heaks ennastlaastavalt tööd rügada.

Tagasi üles