R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sõita tuleb peaga, mitte üksnes jalgadega

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Sõita tuleb peaga, mitte üksnes jalgadega
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Selleks et vältida õnnetustesse sattumist, on kasulik enne võistlust kas või kaardilt selgeks teha, kus on rajal keerulisemad kohad. Fotol mulluse Tartu rattaralli ohtliku kurviga järsku laskumise lõpp Kuremaal, kus paljud kukkusid või sõitsid kraavi.
Selleks et vältida õnnetustesse sattumist, on kasulik enne võistlust kas või kaardilt selgeks teha, kus on rajal keerulisemad kohad. Fotol mulluse Tartu rattaralli ohtliku kurviga järsku laskumise lõpp Kuremaal, kus paljud kukkusid või sõitsid kraavi. Foto: KALEV SAAR/PM/SCANPIX BALTICS

Mingil hetkel lagunevad suured grupid ikka osadeks. Mullusel Tartu rattarallil lõhkus peagrupi 20. kilomeetril juhtunud kukkumine. Jäin selle taha, pidurdasin hoo kinni ning kui uuesti liikuma sain, olid eesmised jõudnud püüdmatusse kaugusse.

Sellistel puhkudel ei maksa siiski käega lüüa. Kogusin enda ümber neli-viis meest ning hakkasime üksteise alla tempot tegema. Kümne kilomeetriga saime kätte eespool sõitnud tosin ratturit, nende seas mitu sellist, kellest võis loota asjalikku veolooma. Panime oma väikse grupi korralikult, karussellitades tööle.

Masinavärk töötas ilusti, kiirus püsis küljetuules üle 40 km/h. Polnud kahtlust, et kõik olid motiveeritud, hoidmaks ära, et mõni jälitav suur grupp meid alla neelab. Väikses grupis on ju ohutum sõita.

Ometi püüdis pärast Jõgevat hiiglaslik grupp meid kinni. Lasin jala n-ö sirgu. Enam polnud mõtet kõige ees pingutada. Sulandusin koos teiste seniste kaaslastega massi sisse.

Õppetund: kui te pole just eraldistardisõidu Eesti meister, ei ole mõtet suure grupi heaks ennastlaastavalt tööd rügada.

***

Rattasõit on sageli üllatuslik: üksvahe sõidad üle 50 km/h ja imestad, kui kerge on, siis aga näed vaevalt 35 km/h kiirusega põrgulikku vaeva, et teistest mitte maha jääda.

Mullusel rattarallil pudenesin oma grupist koguni kolm korda. Esimest korda voore harjal, kui küljetuule käes tõmbasid kiiremad rivi pikaks. Aga teadsin, et Kaiaveres ootab toitlustuspunkt ning terav parempööre, kus grupp peaks «jooksma» kokku. Nii juhtuski. Kannatasin sinnani hambad ristis ära.

Teist korda «langesin» pärast Elistveret küljetuulega laugel laskumisel. Taas kerisid nobedamad tempo üles. Vahe kärises kiirelt ligi saja meetrini. Kummardusin madalale leistangi kohale ja sisendasin endale: «Ei anna alla, ei anna alla!» Ühtäkki, kergel tõusul, hakkaski vahe tasapisi kahanema. Ju lasid eesmised tempot alla. Ja kui seejärel pistsid mu selja tagant tuulest paar ootamatut abimeest samuti oma nina välja, saimegi üheskoos grupi kätte.

Kolmas mahajäämine juhtus Aovere ja Luunja vahelisel sileda asfaldiga vastutuulelõigul, kui grupp lagunes kogunisti kolmeks. Ent ikka leidus neid, kes ei põlanud vaevarikast tööd, nii et enne Luunjat said kõik taas kokku.

Õppetund: seni kui jalgades ja kehas veel vähegi jõudu, ei maksa maha jäädes käega lüüa, sest ega eesmised ka kogu aeg maksimumkiirusega sõida.

***

Varem või hiljem läheb ikka halastamatuks kihutamiseks. Selleks leiavad tugevad alati pasliku – nõrgemate arvates muidugi mittepasliku – koha. Ja sobiva mooduse.

Tunamullusel rattarallil läks pärast vahepealset luuslanki peagrupile järgnevas grupis tõsiseks sõiduks Elvast Tartu poole suundudes. Vasakult puhus küljetuul vastu, mistõttu kõik tõmbasid paremale teeserva ning püüdsid üksteise varjus rivis püsida. Aga eesmistel oli saatanlik plaan. Umbes kümmekond meest korraldas karusselli: üksteist tuult murdes pidevalt välja vahetades hoidsid nad tempot kõrgel. Ratturite keeles nimetatakse seda ketisupiks.

Supp sai tuline. Nõo kandis läks rivi karussellitajate järelt katki. Eks nad seda soovisidki. Olin heidelnud koos paljude teistega tagapool pikas rivis, ebatasase teeserva ja kruusakatte piiril, et vähegi tuulevarju leida. Ja kui ühtäkki varju enam polnud, jäi vaid tunnistada eesmiste eemaldumist.

Hilisem püüdlus koos teiste mahajäänutega eemaldunuid kinni püüda ei kandnud vilja.

Õppetund: küljetuulega lõikudel tuleb hoida grupis võimalikult ette ning kui läheb karussellitamiseks, siis hüpata pikemalt mõtlemata selle peale.

***

Sõita tuleb peaga. Tuleb teada, kus on kitsad ja teravad pöörded ning järsud tõusud, et asuda nende eel grupi peasse, sest neis kohtades varitseb eriti suur oht maha jääda.

Kerge öelda, raske teha. Kuus aastat tagasi sõitsin rattarallil suures grupis Pühajärve äärest Otepääle. Teadsin, et Otepääle jõudmiseks tuleb pressida üles raja raskeimast tõusust. Nihkusin aegsasti meestesummas ettepoole. Aga tõusu kõige püstisemal osal nägin, kuidas kaks sõitjat hakkasid otse minu ees, vasakult ja paremalt kokku nihkuma.

«Tulen keskelt!» hüüdsin neile, et enda ees vaba ruumi säilitada. Eelmisel aastal olin ühe mehega samal tõusul küljed kokku pannud. Jäime siiski sadulasse.

«Mis sa karjud!» kuulsin vastuseks.

Kui läbi Otepää Tartu poole laskusin, hing paelaga kaelas, nägin, et senine suur grupp oli tükkideks pudenenud. Kaks punti olid pääsenud eest. Kõik sellepärast, et pidin niigi valusal tõusul hoogu maha tõmbama. Tolle kolmanda pundiga, ratturite keeles gruppetto’ga, finišisse jõudsingi.

Õppetund: sellest ei piisa, kui võistlusrada tunned; alati pead püüdma ette näha ka seda, mida võivad teha konkurendid.

***

Rattasõidu eripära ja paratamatus seisneb selles, et eales ei või teada, millega su sõiduvahend sind üllatab.

Neli aastat tagasi, kui läbitud sai umbes pool rattarallist, tundus, et käiguvahetaja on otsustanud iseloomu näidata. Niipea, kui püüdsin käiku vahetada, järgnes tagumise kasseti kohutav ragin. Pidin meeleheitlikult käike üles-alla nihutama, et leida hammasratas, mis keti peale tõmbaks ja vedama hakkaks.

Sihva kandis juhtus midagi täiesti ootamatut: raskemat käiku sisse lükates viskas keti tagumise väikseima hammasratta ja kahvli vahele, nii et kett käis tühjalt ringi. Väntad ja väntad – ei mingit tulemust. Kartsin, et nüüd ongi lõpp – et kogu grupp läheb mööda. Tõstsin viimases hädas keti mitme käigu jagu ülespoole. Õnneks näkkas.

Aga kõige raskemaid «raudu», mida laskumistel vaja läinuks, ei julgenudki enam peale panna. Otsustasin, et käiguvahetajat rohkem ei näpi. Mis siis, et jalad pidid seejärel kiirematel lõikudel töötama nagu Singeri õmblusmasin.

Pärast võistlust näitasin oma ratast endisele profile Raivo Maimrele, kes võttis appi mutrivõtmed ning tõdes: väiksemad hammasrattad olid kasseti küljest täiesti lahti pudenenud. Oma ratturimälus sobrades nentis ta, et sellist asja juhtub haruharva.

Õppetund: ratasõit on tehnikasport ning alati tasub lasta oma sõiduvahend enne võistlust asjatundjail põhjalikult üle kontrollida.

***

Viimastel kilomeetritel tuleb valmis olla suureks elavnemiseks, sest ratturite keeles tulevad siis finišit panema ka need tüübid, kes kogu sõidu grupi taga teiste tuules passinud. Siis peab valmistuma mahtraks.

Teine võimalus on konkurente rahustada.

«Sõidame otse, mööda oma trajektoori!» hüüdsin kolm aastat tagasi, kui sajapealises grupis Sõpruse silla alt läbi kihutasin. Ja lisasin: «Ei vänderda!» Lõpuni jäi alla kilomeetri.

Aga kes siis teisi kuulab?! Kõigil on ju rutt taga.

Kui finišini jäi umbes kolmsada meetrit, kaikus eespoolt üle grupi meeleheitlik karje: «Kukkumine!!!»

Kohe hakkasid kõik paaniliselt kiirust vähendama. Tõmbasin samuti mõlemast pidurikangist. Tundsin, kuidas ratas hakkas all vasakule-paremale tantsisklema. Pelgasin, et kaotan selle üle igasuguse kontrolli. Ilmselt läksid jooksud kuumal asfaldil blokki.

Järgmisel hetkel nägin otse enda ees kaht meest asfaldil lebamas, rattad kõrval. Kostis hirmsat sõimu ja röökimist. Silmanurgast nägin, et ka vasakul oli mitu meest hunnikus.

Napilt sain ratta enne pidama, kui maaslamajaile sisse oleksin sõitnud.

Õppetund: kui olete pika sõidu järel lõpusirgele jõudnud, ei maksa senist võistlust arutu tegutsemisega kihva keerata – maailmameistriks ei tule te niikuinii.

Märksõnad
Tagasi üles