Eesti Rio olümpial – kas kordub Atlanta 1996 või Ateena 2004?

Indrek Pertelson ja Jüri Jaanson 2004. aasta Ateena olümpial tähistamas medalivõite.

FOTO: Toomas Huik

Käes on esimene suvekuu ja ühtlasi eelviimane kuu enne augustis peetavaid olümpiamänge. Eesti potentsiaalsed medalilootused on kõik endale OM-pileti taganud. Ideaalis on nimetatud lootusi laias laastus kuni kümme, kuid samas ei saa kellelegi autasu juba praegu kaela riputada, kuna keegi neist ei ole omal alal 100-protsendiline medalisoosik.

Tellijale

Seega on Eesti koondise olukorda võrreldud 1996. aasta Atlanta olümpiamängudega, kus medalisoosikuid oli samuti palju, kuid lõpuks tuldi Ameerika Ühendriikidest tagasi tühjade pihkudega. Kui vaadata aga Atlantale järgnenud olümpiaid, siis oli ka 2004. aastal Ateenas eestlastel suur hulk sportlasi, kellelt loodeti eduka esinemise korral medalit, kuid samuti ei olnud ühtegi atleeti, kelle medalivõidus võis 100 protsenti kindel olla.

Ateena mängude eel nimetas toonane EOK president Postimehes eestlaste olümpialootusi ning nimekiri sai üsna pikk. Ta tõi välja Aleksei Budõlini, Indrek Pertelsoni, Gerd Kanteri, Aleksander Tammerti, Erki Noole, Andrus Värniku, Jaan Kirsipuu, Janek Tombaku ja Jüri Jaansoni. Lisaks jõudsid tol suvel MK-sarjas esikolmikusse sõudmise kahe- ning ka neljapaat.

Kõige suuremad lootused olid 2004. aastal asetatud Budõlini õlgadele, kuid tegelikult sai judoka teekond läbi juba kaheksandikfinaalis. Maailma hooaja edetabeli teise mehena Kreekasse sõitnud Värnikule sai odaviskesektoris lõpuks saatuslikuks rumalalt hangitud jalavigastus ja lõpuks jäi tasuks kuues koht. Täielikult kõrbes ka hooaja edetabeli põhjal parim Eesti kettaheitja Kanter.

Tagasi üles