Jalgpall ei ravi enam Prantsusmaa getode probleemi

Dimitri Payet tähistamas Rumeenia vastu löödud võiduväravat. Foto: SCANPIX

1998. aastal võitis Prantsusmaa multikultuurne jalgpallikoondis kodumaal maailmameistrivõistluste tiitli. Finaali kangelaseks kerkis Alžeeria päritolu Zinedine Zidane, kes on sündinud suure moslemikogukonnaga Lõuna-Prantsusmaa linnas Marseille’is. Toona loodeti, et selline võit liidab kõik riigis elavad rahvusrühmad üheks ja rassiprobleemid muutuvad ajalooks. See unistus purunes kolm aastat hiljem. Nüüd aga isegi enam ei loodeta, et kodune tiitlivõit võiks getode probleeme vähendada ja rahvustevahelisi pingeid alandada.

1998. aasta MM-tiitli järel kogunes Pariisi tänavale miljon inimest. Varasemalt oli selliseid rahvajuubeldusi Champs-Elysees’il nähtud vaid I ja II maailmasõja lõppedes. Toona leiti, et multikultuurne koondis liitis üheks nii valge- kui ka mustanahalised, kristlased ja moslemid, araablased ja asiaadid.

Selles mullis elasid prantslased 2001. aastani, kui jalgpalliväljakul läksid omavahel vastamisi Prantsusmaa ja nende endine koloonia Alžeeria. Tegemist oli toona koondiste esimese omavahelise kohtumisega pärast alžeerlaste iseseisvumist 1962. aastal prantslaste valitsemise alt.

Juba toonane matš algas vastuoluliselt, kui tribüünidele kogunenud Põhja-Aafrika päritolu fännid vilistasid maha Prantsusmaa hümni «La Marseillaise’i». «Kui kuulsime, et hümn vilistatakse välja, siis me ei suutnud seda uskuda,» sõnas toona The Guardianile Prantsusmaa koondise mustanahaline liige Lilian Thuram, kes on sündinud Kariibi meres asuval saarel nimega Guadeloupe. «Vaatasime koondislastega teineteisele otsa ning ei suutnud seda uskuda. Alžeeria hümni ei vilistatud välja, Alžeeria hümni vastu oli staadionil viibinutel respekt. Nad on sündinud küll Prantsusmaal, aga vilistasid välja enda sünniriigi hümni.»