Aivar Pohlak: 24 meeskonnast ja muustki

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Euroopa meistrivõistluste finaalturniir on alanud emotsionaalselt – prantslaste ja venelaste viimase minuti väravad viisid kaks suurrahvast eufooriasse ja ühe masendusse, mängud on olnud heatasemelised ja jälgijate hulk näitab kasvutendentsi.

Tellijale

24 meeskonda

Jalgpallihuvilisi saab jagada suures plaanis kaheks. Üht osa neist nimetaksin globaalseteks fännideks, kes jälgivad suurturniire üldisest jalgpallihuvist lähtuvalt. Selline inimene vaatab tippmänge ja alates play-off´idest kõiki mänge. Teise ossa kuluvad lokaalsed huvilised, kes toetavad oma koondist või mõnda teist, kes talle ühel või teisel põhjusel sümpaatne.

Mõistagi on nende kahe rühma vahel piiri tõmbamine keeruline, aga kasutasin sellist jaotust põhjendamaks väidet, et 24 meeskonnaga finaalturniir on jalgpalli jaoks hea areng. Globaalsed fännid saavad oma mängud endiselt kätte - mängude arvu kasv ei ole nende jaoks probleem, sest juurde on tulnud vaid üks play-off ring ja tippmeeskonnad osalenuks ka väikesema koondiste arvuga turniiril.

Albaania ja Islandi suguste koondiste pääsemine turniirile on suurendanud lokaalsete huviliste hulka ja suursündmust jälgivad nüüd ka inimesed, kes seda muidu ei oleks teinud ja see kehtib kõigi kaheksa võistkonna suunal, keda turniiril uue formaadita poleks. Mõistagi võib üks inimene olla nii globaalne kui lokaalne fänn - selliste hulka kuulun isegi, sest jälgin turniiri spetsiifilise globaalse huvilisena, aga lisandunud on üks lokaalne mõõde Islandi koondise näol.

Väide, et 55-st UEFA liikmest 24 pääsemine lõppvõistlusele lahjendab suppi, ei pea minu jaoks paika - MM- ja EM-finaalturniir on jalgpallipidu ja peokutse võimaldamine kaheksale lisakoondisele on peoruumi vaid suurendanud ja seda mõistlikul määral.

Turniiri pikkusest ja formaadist

Poolas ja Ukrainas toimunud 2012. aasta EM-finaalturniir kestis 23 päeva, Prantsusmaal alanud võistlus 30 päeva. Alagrupimängudega piirduvate võistkondade jaoks on turniir sama pikk kui varem.

Lisandunud 1/8-finaalid teevad turniiri alagruppidest edasi pääsenud koondistele pikemaks, samas suurendab nelja parima alagrupis kolmanda koha saanud võistkonna kvalifitseerumine viimase grupimängude vooru tähtsust - see oli varasema formaadi nõrgemaid kohti.

Samas ei saa lisandunud nädalast mööda vaadata - tihe kalender on Euroopa jalgpalli üks probleeme, aasta jääb lihtsalt liiga lühikeseks ja see on asi, millega tuleb tegeleda ja tegeletaksegi. Kalender on ka Eesti jalgpalli murekoht, seda eeskätte meie kliima jaoks sobiva infrastruktuuri puudumise tõttu.

2020

EM-finaalturniiri areng jätkub järgmise turniiriga ja puudutan põgusalt sedagi.

Formaat, kus turniir toimub kogu kontinendil ja mänge võõrustavad 13 linna erinevates Euroopa osades, võib omada ebatavaliselt suurt tähendust kriisis Euroopa ühendamisel uue nurga alt ja seda võib Vana Maailm vajada.

Mängupaigana on Sankt-Peterburg eestlastest huvilistele mugav ja lihtsa lennureisi kaugusel on ka Kopenhaagen, Brüssel, Amsterdam, München ja London.

Suuremast murest                                                                                        

Paar aastat tagasi alanud rünnakutel maailma jalgpalli tippjuhtide vastu on laiem tähendus. Jalgpall on saanud liiga suureks. Jalgpall on saanud religiooniks. Jalgpalli lihtne ja persoonipõhiselt toimiv struktuur võimaldab hõlpsasti lahendada keerulisi küsimusi. Jalgpalliga seotud inimestel on avalikkuse toetus ja nad ei ole üldjuhul küünikud, mis tähendab, et neis inimestes on säilinud emotsionaalne ja inimlik side maailmaga. Jalgpall hoiab läbi koondisemängude üleval rahvuslikku emotsionaalsust. Jalgpall toidab konservatiivset maailmavaadet. Üha rohkem väidetakse, et jalgpall on rahu garant.

Kõik see paneb jalgpallile suure vastutuse. Maailma ja Euroopa jalgpallijuhid peavad tagama, et meie mäng sellele vastu peaks.

Tagasi üles