Jalgpall kui rahvaste sulatusahi

Prantsusmaa koondislased Patrice Evra, Hugo Lloris ja Antoine Griezmann. Foto: SCANPIX

Juba ligi 20 aastat, 1998. aasta MMi järgsest ajast peale on Prantsusmaa jalgpallimeeskonnast vähemalt poole moodustanud Aafrika päritolu mängijad. Vähem tuntud on tõsiasi, et ka ülejäänud mängijate hulgas on nii-öelda etniliselt puhtad prantslased vähemalt II maailmasõja järgsel ajal enam-vähem kogu aeg vähemuses olnud. Ka käimasoleval Euroopa meistrivõistlustel osalevad trikoloori all teiste hulgas poolakas Laurent Koscielny, katalaan Hugo Lloris, elsasslased Antoine Griezmann ja Morgan Schneiderlin ning mustlane Andre-Pierre Gignac.

Kui Prantsusmaa esimest ja seni viimast korda maailmameistriks tuli, jooksid finaalmängu algkoosseisus teiste hulgas väljakule baskid Didier Deschamps (meeskonna kapten ja praegune treener) ja Bixente Lizarazu, bretoon Stephane Guivarc’h ning Youri Djorkaeff, kelle ema on armeenlanna ja isa poola-kalmõki päritolu 1966. aasta MMil Prantsusmaa eest mänginud Jean Djorkaeff. Pingilt toetasid neid teiste hulgas portugallane Robert Pires, armeenlane Alain Boghossian ning hispaania juurtega Vincent Candela.

1980. aastate Prantsusmaa on paljude lemmikmeeskond läbi aegade. Selle tiimi liidriks oli suurepärane Michel Platini, kelle mõlemad vanemad olid itaallased. Prantslaste imetletud keskväljanelikus ei olnud ühtegi tõupuhast prantslast, kuna lisaks Platinile tuli Jean Tigana Malist, Luis Fernandez Andaluusiast ja ka Alain Giresse oli Hispaania päritolu. Meeskonna tuumikusse kuulusid kindlalt ka valencialasest paremkaitsja Manuel Amoros ning itaalia juurtega keskkaitsja Patrick Battiston. Oma panuse andsid koondise tähelendu ka katalaan Gerard Soler, itaalia päritolu Bernard Genghini, Bruno Bellone ja Jean-Marc Ferreri ning hispaania taustaga Christian Lopez ja Jean-Francois Larios. Seda meeskonda tüüris treenerina kindla käega samuti hispaania juurtega Michel Hidalgo.

Erinevatel aegadel on võib-olla mitte nii reljeefseid Prantsusmaa koondisi esindanud kümned muud mitteprantslastest eurooplased nagu näiteks elsasslased Gerard Hausser ja Joel Muller, hispaanlased Christian Perez ja Mathieu Valbuena, bretoon Yoann Gourcuff, portugallane Kevin Gameiro, poolakas Robert Budzynski ja katalaan Eric Cantona. See nimekiri ei ole kindlasti ammendav. Ka Prantsusmaa esimene rahvusvaheline staar ja Madridi Reali esimene Euroopa Liidust imporditud mängija oli poolakas Raymond Kopa(szewski), kes enne elukutseliseks jalgpalluriks pääsemist oli peretraditsioone järgides Põhja-Prantsusmaal söekaevur.

Ja kuidas on selline rahvaste paabel meeskonnaks vormitud? Tundub, et õnnestunult. Viimastel aastatel on mängueelne hümni kaasalaulmine rahvuskoondiste mängijate poolt saanud reegliks ja mängijate käitumine hümni ajal räägib suhtumisest nii mõndagi. Käimasoleval EM-il laulab kogu Prantsusmaa meeskond rahvusest, rassist ja usutunnistusest hoolimata enne mängu Marseljeesi nagu üks mees. Samamoodi laulavad hümni nii valged kui ka mustad Inglismaa koondise mängijad.

Samas Šveitsi meeskond on läbikukkunud integratsiooni musternäide. Selle EMi esimeses mängus laulsid algkoosseisust hümni vaid põlisrahva esindajad Yann Sommer, Fabian Schär ja Stephan Lichtsteiner. Ülejäänud ehk siis neli Kosovo albaanlast, Makedoonia albaanlane, bosnialane, hispaania-tšiili ja Elevandiluuranniku mees põrnitsesid vaikides enda ette nagu ka Bosnia horvaat, kolme (sealhulgas Šveitsi) passi omav peatreener Vladimir Petkovic. Tähtmängija Xherdan Shaqiri olla ähvardanud kapteniks mittemääramise pärast Kosovo koondisse üle minna. Ebameeldiv. Ei taha sellist meeskonda ja sellist mentaliteeti.

Arvestuslikult kalleima meeskonnaga MM-ile tulnud Belgia riigi ühendajana reklaamitud meeskonna puhul on pilt mitmekesisem. Valloon Thibaut Courtois, marokolane Marouane Fellaini, Kongo päritolu Romelu Lukaku ja flaamlane Jan Vertonghen laulavad uhkelt hümni, samal ajal kui flaamlased Kevin De Bruyne ja Thomas Vermaelen ning prantsuskeelne Eden Hazard vaikivad.  

Hispaania on seekord kahte esimest mängu alustanud nelja katalaaniga. Hispaania hümnil puuduvad sõnad ja seetõttu ei ole pildi kujul tõestust, kuidas nad kuningriigi hümni laulmisse suhtuksid. Aga suure tõenäosusega ei kuuleks neilt piuksugi.