R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Prantsusmaa jalgpalli uus tulemine

Madis Kalvet
, reporter
Prantsusmaa jalgpalli uus tulemine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Praeguse Prantsusmaa koondise võtmemängija Paul Pogba (pareml) heitlemas Šveitsi ründaja Breel Embologa.
Praeguse Prantsusmaa koondise võtmemängija Paul Pogba (pareml) heitlemas Šveitsi ründaja Breel Embologa. Foto: SCANPIX

2008. ja 2012. aasta EMil ja 2010. aasta MMil võidutsenud Hispaania koondise lähimaks ohustajaks kippus nendel aastatel olema Saksmaa, kelle suur triumf saabus kaks aastat tagasi Brasiilias peetud MMil. Sakslased ja hispaanlased kuuluvad suurte soosikute sekka selgi korral, kuid aina võimsamalt rühib absoluutse tipu poole tagasi Prantsusmaa.

Prantsusmaa koondise suurimad hetked on jäänud sajandivahetuse kanti, kui 1998. aastal võideti kodune MM-finaalturniir ja kaks aastat hiljem ka EM. Sealt edasi on sõit kulgenud justkui Ameerika mägedel. 2002 MMil langeti alagrupis, 2004 EMi veerandfinaalis, 2006 jõuti briljantse Zinedine Zidane’i juhtimisel veel MM-finaali, kus kaotati aga Itaaliale. Kahel järgmisel suurturniiril ei jõutud aga isegi enam alagrupist edasi ja tõeline madalpunkt oli 2010. aasta MM, kus mängijad tülitsesid avalikult kogu maailma silme all.

Seejärel toimus ka meeskonnas puhastus ning 2012 EMil ja 2014 MMil jõuti veerandfinaali. Just kaks aastat tagasi näidati maailmale, et Prantsusmaalt on jälle sirgumas mängumehed, kelle eestvedamisel on võimalik sekkuda taas kõige kõrgemasse mängu.

Kui praeguseks on vastased Hispaania tiki-taka mängustiili suutnud lahti hammustada, siis aina enam tundub, et edu võib saavutada taas füüsiliselt võimsate jalgpallurite ja sirgjoonelise mängustiiliga. Prantsusmaa ongi ikka ja jälle silma paistnud just kehaliselt tugevate meeste poolest. Kõige olulisemaks aspektiks kipub prantslaste puhul olema just omavaheline läbisaamine – vähemalt seni on see olnud hea ja selle tulemuseks on ka A-alagrupi esikoht.

«Prantsusmaa tõusu taga on eelkõige see, et nad on saanud oma suhted paika,» rääkis prantslastest Tallinna Kalevi jalgpalliklubi peatreener Marko Pärnpuu. «Neil on ka vahepealsel ajal olnud häid mängijaid. Palju sõltub koondise liidritest ja sellest, millist emotsiooni nad kaaslastele edasi annavad. Arvan, et peatreener Didier Deschamps on suhete paikasaamiseks kõvasti tööd teinud.»

Väga erineva kultuurilise taustaga Prantsusmaa koondislaste vahel on läbi ajaloo olnud kõvasti hõõrdumisi ning suuri egosid on prantslased ennegi meeskonna sisekliima huvides tiimist välja jätnud. Nii vaatasid 1998. aasta kodust MMi kõrvalt staarid Eric Cantona, Jean-Pierre Papin ja David Ginola. Nimetatud kolmiku koondisetee lõpetas toonane peatreener Aime Jacquet juba 1995. aastal, kuid koondise poolehoidjad soovisid andekaid ründajaid näha loomulikult ka kodusel MMil, kuhu mindi lõpuks 20-aastaste Thierry Henry ja David Trezeguet’ga.

Ka sel korral juhtus nii, et taseme poolest Prantsusmaa esiründajaks passiv Karim Benzema vaatab suurturniiri hoopis kõrvalt. Benzemale pannakse süüks kaasmängijalt Mathieu Valbuenalt seksivideo abil raha väljapressimises, kuid paljude hinnangul aitab Madridi Reali ründaja puudumine kaasa ka meeskonna ühtsusele.

«Benzemaga on see probleem, et ta tahab kuulsust, mis kaasneb Prantsusmaa koondises mängimisega, kuid ta ei taha olla prantslane,» viitas mitu rahvusesinduse poolehoidjat Alžeeria päritolu mängijast rääkides The Guardianile. «Ta tahab oma sõpradele näidata, kui kõva Prantsusmaa vastane ta on, ja seetõttu ei laula ta ka hümni kaasa. Kokkuvõttes teeb tema puudumine fännid rõõmsamaks.»

Paigas inimsuhete kõrval on Prantsusmaa koondis ka väljakul suutnud seni oma potentsiaali näidata. Eelkõige ongi näidatud seda, milleks ollakse võimelised, ja täiskäiku pole seni sisse lükatud.

«Praegu tundub, et edu saadab eelkõige meeskondi, kes suudavad tegutseda mitmekülgselt: vajadusel lükata lühikest söötu ja seejärel lülituda ümber sirgjoonelisele mängule ning pikale pallile. Prantsusmaa on täpselt selline meeskond,» tõdes Pärnpuu. «Taktikat tuleb muuta vajaduse järgi ja füüsiliselt tugevad mängijad on selle alus.»

Eelkõige teenis Pärnpuult kiidusõnu Prantsusmaa koondise Guinea päritolu 23-aastane poolkaitsja Paul Pogba: «Kui meeskonnas on selline mängija nagu Pogba, kes on tugev ja samal ajal tehniline ning hea kehavalitsemisega, siis on võimalik taktikaliselt erinevalt mängida.»

Prantslaste füüsilisest võimekusest annavad aimu ka nende klubikarjäärid. Arvestades, et Euroopa viieks suureks jalgpalliliigaks (Inglismaa, Hispaania, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa) peetavate koduste meistrivõistluste seas arvatakse kõige nõrgemaks just Prantsusmaa kõrgliigat, siis on ka igati loogiline, et prantslased leiavad endale igapäevase töökoha piiri tagant. Nimetatud viiest Euroopa suurest jalgpalliriigist on Prantsusmaa ainus, kus ei moodusta koduliiga mehed enamust.

Inglismaa koondislastest mängivad kõik 23 Premier League’is, itaallastest pallivad 18 koduses liigas, sakslastel on vastav näitaja 14 ja hispaanlastel 13. EMil mängivatest Prantsusmaa koondislastest on kodustel meistrivõistlustel mängimas vaid viis, suurem osa ehk 11 jalgpallurit mängib võitluslikus inglaste Premier League’is.

«Juba Prantsusmaa noortekoondistes on füüsiliselt väga tugevad mängijad,» märkis Pärnpuu. «Enamasti on noortetiimid koostatud mustanahalistest mängumeestest, kes arenevad ka füüsiliselt kiiremini. Neil on ka loovaid ja tehnilisi mängijaid. See kombinatsioon annab eeldused väga heal tasemel meeskonnaks. Suure riigina on Prantsusmaal ka suur valik jalgpallureid ja seega on võimalik kokku panna just soovitud võistkond. Praegu paistab nende füüsiline võimekus hästi silma.»

Paranenud omavaheliste suhete ning füüsiliselt võimekate mängijate kõrval toetavad Prantsusmaad ka koduseinad, mis ajalugu arvestades on neile hästi mõjunud: võidetud on nii viimane kodune EM (1984. aastal) kui ka MM (1998. aastal). Samamoodi käimas oleva turniiriga tegid ka toonastel kordadel prantslaste ridades ilma immigrantide järeltulijad: 1984. aastal säras itaallastest vanemate laps Michel Platini ja 1998. aastal alžeerlane Zinedine Zidane. Seekord säravad kõige eredamalt Guinea päritolu Pogba ning Reunioni saarel sündinud Dimitri Payet.

LISALUGU

Algas ülimalt närviline ootamine

Seoses osalejate arvu kasvamisega (varasema 16 asemel osaleb sel finaalturniiril 24 meeskonda) viidi tänavuseks EMiks sisse muudatus ka formaadis, mille järgi pääseb peale iga alagrupi kahe parema edasi kaheksandikfinaalidesse ka kuuest alagrupist neli paremat kolmanda koha omanikku. See tähendab omakorda, et praeguseks endale juba A-alagrupis kolmanda koha taganud Albaaniat ootab ees närviline ootamine.

Albaania alistas pühapäeva õhtul 1:0 Rumeenia ja teenis sellega oma esimesed punktid finaalturniiril. Kolm teenitud silma andsid neile ühtlasi grupis kolmanda koha. Kolm punkti ja väravate vahe –2 ei anna edasiseks just väga suuri lootusi, kuid siiski tuleb neil kolmapäevani teraselt jälgida teiste alagruppide mänge.

Nii tulebki Albaanial jätkata praegu tavapärase treeningurutiiniga, kuid kolmapäeva õhtuks võib hoopis selguda, et tuleb ikkagi koju sõita. Peale teadmatuse selles valdkonnas on õhus veel üks küsimus.

Kui alagruppide võitjad ja teise koha saavutanud meeskonnad teavad täpselt, millal ja kus toimub nende järgmine matš, siis Albaania ei tea veel sedagi, mis võimaliku edasipääsu korral saama hakkab. Kui Albaania peakski olema üks neljast edasi pääsevast kolmanda koha omanikust, siis toimub nende kaheksandikfinaal 25. juunil Pariisis või hoopis 26. juunil Lille’is.

Samasugust süsteemi kasutati suurturniiril viimati 1994. aasta MMil. Toona pääses viimase alagrupi kolmandana edasi Itaalia, kes jõudis lõpuks välja isegi finaali. Esikohamängus jäädi lõpuks penaltitega alla Brasiiliale. Toona kogusid itaallased alagrupis neli punkti ja nende väravate vahe oli 0.

Veel on 24 meeskonnaga samasuguse süsteemi järgi mängitud 1990. ja 1986. aasta MM-finaalturniiridel. 1990. aastal pääses viimase alagrupi kolmandana edasi Uruguay, kellel oli tabelis kolm  punkti ja väravate vahe –1 (toona anti võidu eest kaks punkti ehk tänapäevases vääringus oli neil kogutud neli silma).

1986. aastal oli viimane õnnelik kaheksandikfinaali pääsenud alagrupi kolmas taas Uruguay. Tol korral kogusid nad kahe viigi eest kaks punkti ja väravate vahe oli neil koguni –5. Esimesena jäi toona välja Ungari, kellel oli ka kaks silma, aga väravate vahe –7. Tänapäevase süsteemi järgi oleks edasi pääsenud Ungari, kuna oma kaks punkti teeniti ühe võidu eest. 

JALGPALLI EM

A-alagrupp

Prantsusmaa – Šveits 0:0

Albaania – Rumeenia 1:0

Värav: 43. Sadiku

Lõplik tabeliseis: 1. Prantsusmaa 7 punkti, 2. Šveits 5, 3. Albaania 3, 4. Rumeenia 1.

Märksõnad
Tagasi üles