Tõkkesprinter lihvib korvpallureid

TÜ/Rocki mängijate treeningud jõusaalis kulgevad Tarmo Jallai valvsa pilgu all. «Tuleb jälgida, et kõik oma harjutused ära teeks. Samas ei tohi keegi üle pingutada,» ütleb Jallai. Foto: Sille Annuk

Sellest hooajast vastutab TÜ/Rocki korvpallimeeste üldfüüsilise ettevalmistuse eest endine tõkkejooksja Tarmo Jallai, kelle neli aastat tagasi püstitatud Eesti rekord püsib siiani.

Olite andekas tõkkesprinter, miks otsustasite tippspordiga lõpparve teha?

Vigastuste pärast. Mul oli seljas suur vigastus, millest taastumine võttis väga kaua aega, ja ma pidasin mõistlikumaks jätkata haridusega. Valida omale elukutse ja minna seda teed. 2006. aasta lõpus ja 2007nda alguses need vigastused tulidki. Paar aastat veel üritasin sporti edasi teha, aga naasmine oli liiga keeruline.

Ma ei pidanud jätkamist mõistlikuks. Tahaksin 60-aastaselt ka oma jala peal käia.

Kuhu oleksite võinud jõuda, kui vigastusi poleks olnud?

Ma ei ole selle peale niimoodi mõelnud. Aga kui ma ehk oleks läinud varem Ameerikasse, siis oleks ehk stabiilsem olnud ja natuke paremaid tulemusi teinud. Aga see, mis juhtus, ju see pidigi juhtuma. Keskendusin rohkem hariduse omandamisele ja ehk olen nüüd seevõrra parem treener.

Kuidas te Rocki juurde sattusite?

Ma olin pidevalt spordiklubis. Tegelesin kergejõustiklastega ja mingil hetkel tuli ettepanek, et võiksin hakata korvpalluritega tegelema. Ma ei mõelnud kaua, sest füüsilise ettevalmistuse treener on universaalne. Inimese füsioloogia ja biomehaanika on mingil määral piiritletud. Kui sul on põhitõed selged, siis sa saad hakkama iga erialaga.  

Ameerikas olin ma pidevalt jalgpalluritega koos ja natuke sai koostööd tehtud ka korvpalluritega. Sai kõrvalt vaadatud nende treeninguid ja ega seal väga suurt imet pole vaja teha. Tuleb põhitõdedest kinni pidada ja siis individuaalselt läheneda igale sportlasele.

Mis need põhitõed on?

No nendest võiks pikalt rääkida, aga mina leian, et kõige tähtsam on, et sportlane ei saaks vigastust. Siis ta areneb küll mitte nii kiiresti, kui ehk soovitakse, aga kindlasti jõuab kaugemale.

Olete pool aastat ametis olnud, kuidas end tunnete?

Huvitav on. Meeskonnasport on hoopis teise dünaamikaga. Seal on pidevalt väljakutseid. Lisaks rutiinsele tööle tuleb arvestada psühholoogilise poolega ja vastastega.

Mis on teie ülesanne?

Minu esimene ülesanne on meeste füüsilise poole eest hoolitseda. Jõusaalis, staadionil ja korvpallisaalis. Et nad jõuaksid joosta kiiremini ja hüpata kaugemale ja kõrgemale. Meie suund ja filosoofia on see, et me üritame mängida palju kiiremat korvpalli. Seda on Indrek Visnapuu juba kaks aastat propageerinud.

Üritan teha nii, et nende liigutused oleksid kiiremad ja nad suudaksid kiiret tempot kauem üleval hoida. Selleks on vastavad jõu- ja jooksuharjutused. Lisaks juhendan soojendusi ja trenni lõpus venitusi.

Kas korvpallurite füüsise treenimisel on midagi spetsiifilist?

Kergejõustikus on enamasti kõige tähtsam plahvatuslikkus, korvpalluritel on tähtsaim lihaste kiiruslik vastupidavus. Et nad jõuaks kiiret tempot võimalikult kaua hoida. Või et nad suudaks esimesed sammud hästi kiiresti teha. Kes esimesena palli või korvi juurde jõuab, ongi ju võidumees.  

Kuidas seda saavutada?

Siin ongi igal treeneril omad trikid. Ma ei ütle, et minu treeningumetoodika oleks väga salajane või väga uus, ja kindlasti ei pruugi minu väljaöeldu olla puhas tõde. Pigem on tähtis see, kuidas kõik asjad kokku pannakse.

Millises füüsilises vormis on praegu Rocki mängijad?

Mulle tundub, et nad lähevad järjest paremasse vormi. Eelkõige on seda mängust näha. Mäng läheb stabiilsemaks. Olles iga päev nende juures – progress on märgatav.

Suusatamises timmitakse tippvorm tiitlivõistlusteks. Kuidas korvpallis on?

Sa pead olema kogu aeg stabiilselt hea. Muidugi, kui on tähtsamad mängud tulemas, siis saab koormust reguleerida. Kas tehakse raskem tsükkel varem või hiljem. Selle, millal tehakse rohkem trenni ja millal lastakse rohkem puhata, panebki paika mängude graafik. Kolm kuud igapäevast treeningut ette planeerida ei saa.

Millises vormis on mängijad, kui nad tulevad suvepuhkuselt?

On väga professionaalseid korvpallureid, kes tulevad esimesse trenni ja on juba sellises vormis, et võivad kohe mängima minna. Teine on võib-olla suve kergemalt võtnud ja tal on väga raske alustada. Leian, et noor sportlane, kes tahab kuhugi jõuda, ei tohikski võtta suve sellisena, et nüüd ma puhkan. Oma füüsilist vormi ei tohi kaotada. Pigem tuleb hoida seda taset ja viia see iga aastaga veidi kõrgemale.

Praegu on olukord selline, et kes soovib kuhugi jõuda ja kel on motivatsiooni, need tulevad tagasi väga heas konditsioonis. Mida vanem sportlane, seda rohkem ta teab, mida võib endale lubada ja mida mitte. Kogemus loeb.

Millise pilguga te ise mänge vaatate?

Eks eelkõige vaatan ikka efektiivseid sööte ja pealtpanekuid, aga ma vaatan kõrvalt ka professionaalse pilguga. Kas suudetakse vastane kaitses kinni võtta või kui midagi juhtub, keegi saab natuke viga, siis ma pean sellega järgmises trennis arvestama. Ja muidugi vaatad ka selle pilguga, mida saaks teha, et sportlane ühes või teises olukorras parem oleks.

Üldiselt ma tean, milleks mehed on võimelised, ja siis vaatad, milline on tema tase võrreldes vastasega. Kui palju ta võiks parem olla. Alguses oli mul korvpalli üsna keeruline jälgida. Liikumisi on nii palju ja igaüks mängib teatud positsiooni, aga pikapeale on asi saanud selgemaks.

Kas te süüdistate ennast, kui meeskond kaotab?

Eks ikka. Iga kaotuse juures mõtled, mida oleks võinud paremini teha. Vastutus on meil kõigil.

Kes on meeskonnas kõige tugevama kehaga?

Mulle ei meeldiks nimesid välja tuua, aga selge on see, et kui vaadata palliplatsile, siis Vallo Allingu on tõesti tugev. Ta lihtsalt lükkab teised eest. Talle on juba loodus selle jõu andnud. Silver Leppik on aga jällegi tohutu töötegija. Ta on enda kallal väga palju vaeva näinud ja ta on väga professionaalne. Teised noored mehed samuti. Näiteks Timmul (Sten Sokk – toim) on tohutu tahtejõud. Igaühel on omad plussid.
Kui palju loeb korvpallis anne ja kui palju töö?

Selge see, et kaasa antud on primaarne. Kui mehed on ühesuguse töötahtega, siis võidab see, kel on looduse poolt rohkem kaasa antud. Aga tihti on nii, et mees, kes tõesti tahab rohkem, ka saavutab rohkem.
Ma polnud ise samuti väga andekas, aga tegin tööd ja tegin oma tulemused ära. See on iga spordialaga nii, et kui tead, milleks sa seda teed, siis võid päris kaugele jõuda.

Kas olete range treener?

Üldjuhul küll. Peabki range olema. Jõusaalis tuleb keskenduda ja seal peab kord olema.  Aga ma ei pane pahaks, kui keegi mõne pikema pausi teeb, igaüks peab kuulama oma keha. Muidugi ma ütlen, kui väga jutustama kiputakse.

Kuidas on meestele mõjunud mänguderohke hooaeg?

Õnneks väga traagilisi vigastusi pole juhtunud. Väikseid asju on olnud. Aga kui vaadata Euroopa korvpalli või NBAd, siis seal on veel tihedam graafik. Sellega tuleb lihtsalt harjuda.

Meil on päris hea pikk pink ja mänguaeg jaguneb ära. Pigem on raskem kohaneda nende sõitudega ja jälle ennast maksimaalselt hästi mängima sundida.

Te teete ka doktoritööd. Mis teemal see on?

Ma uurin korvpallurite füsioloogilisi näitajaid aasta jooksul. Kuidas pikk hooaeg mõjutab nende füüsilist võimekust: off-season, on-season ja in-sea­­son. Ma püüan koguda andmeid ja teha järeldusi, mille abil annaks hiljem õigeid treeningutsükleid koostada.

Me teeme laboris katseid ja teste treeningusaalis. Mul on vaja saada võimalikult täpseid andmeid. Kõige tüüpilisemad on hüppevõime ja jõunäitajate katsed. Lihaskontraktsiooni kiiruse mõõtmine. Lisaks vaatan lihaste suhteid. Kas liiga suured erinevused võivad viia vigastusteni. Tasakaal, jõud, võimsus.

Esimene aasta on rohkem õigete katsete väljatöötamine ja kohanemine. Ühe korra on testid juba läbi tehtud. Järgmine aasta muutub asi süsteemsemaks.

Kui suur proovilepanek see on?

Mulle päris suur. Ma olen siiani olnud rohkem sportlane, nüüd on tulnud teadustöö ja see on huvitav. Järjest rohkem on hakatud aru saama, kui palju on teadusega võimalik optimeerida sportlasi. Ja treeneriametis tunnen ma ennast samuti mugavalt. See on see, mida ma oskan.

CV
• Sündinud 30. jaanuaril 1979.
• Kingsville’i Texas A&M ülikoolist magistrikraad, õpib Tartu Ülikooli doktorantuuris.
• Töötab TÜ/Rocki korvpallurite üldfüüsilise ettevalmistuse treenerina.
• Saavutused: Eesti rekord 110 m tõkkejooksus 13,62 (2006) ja 60 m tõkkejooksus 7,76 (2006). Võistelnud Ateena OMil (2004), Göteborgi EMil (2006) ja Osaka MMil (2007).