Jalgpalli EM: hiilgad alagrupis, valmistu kojusõiduks

Brasiilia jalgpallikoondis 1982. aasta MMil.

FOTO: SCANPIX

Jalgpalli EMi alagrupimängud on lõppenud. 16 asemel 24 meeskonna turniirile lubamine on saanud kriitikat, kuna tipptiimidele olla alagrupimängud liiga lihtsad ja turniir seetõttu igavam. Siiski ei suutnud ükski meeskond alagruppi täisedu ehk kolme võiduga läbida. See on tore, kuna jätab kõik lahtiseks – edu turniiri algfaasis ei garanteeri sugugi kõrget kohta lõpptabelis. Vastupidi, tihti järgneb suurepärasele algusele ootamatult varajane väljakukkumine play-offis. Ajalugu tunneb suurturniiridelt selle kohta palju näiteid.

1982. aastal viis Tele Santana MMile kõigi aegade elegantseimat ründavat jalgpalli mängiva Brasiilia meeskonna, mille keskvälja valitsesid legendaarsed Zico, Socrates ja Falcao. Alagrupis saadigi kolm suhteliselt lihtsat võitu ning esimest ja viimast korda formaadiks olnud kolmeliikmeliste vahegrupi avamängus purustati tiitlikaitsja Argentiina, kes alles päris lõpus suutis lustivate brasiillaste kolmele kollile auväravaga vastata. Järgmisest mängust oodati üle noatera alagrupist edasi pääsenud Itaalia vastu samasugust kerget jalutuskäiku. Paraku viis turniiri väravakuningas Paolo Rossi kolmel korral Itaalia ette. Kaks korda suutis Brasiilia viigistada, kolmandal lõppes aeg otsa. Ümbersündinud itaallased võitsid poolfinaali ja finaali päris kindlalt ning lahkusid Hispaaniast trofeega, mida peaaegu kõik olid Brasiilia omaks pidanud.

Neli aastat hiljem Mehhikos ei olnud Brasiilia enam nii võimas, kuid kõik kolm keskväljakuningat olid endiselt rivis ning turniiri alustati nelja järjestikuse võiduga, kusjuures oma värav hoiti ebabrasiillaslikult puhtana. Veerandfinaalis tuli vastu Prantsusmaa. Vananevate keskväljamaestrote duellist väljus võitjana Michel Platini. Zico luhtas penalti mängus ning Socrates 1:1 lõppenud lisaaja järgses penaltiseerias. Zicost, Edinhost ja Oscarist said kolm (1978, 1982,1986), Socratesest, Falcaost (1982,1986) ja Cerezost (1978,1982) kaks korda MM-i favoriidina alustanud, kuid ikka tiitlita jäänud legendid.

Brasiilia väljalülitamise järel suurfavoriidiks kerkinud Prantsusmaa pidi kohvrid pakkima juba järgmise mängu järel, kuna tolle aja maailma parim keskkaitsja, sakslane Karlheinz Föster tegi seda, mida ainult tema suutis – nullis teist MM-poolfinaali järjest suure Platini. Saksamaa omakorda kaotas finaalis jumala käe läbi veerandfinaalis Inglismaa alistanud Argentiinale. Suuresti seetõttu, et Beckenbauer otsustas eksperimenteerida ja pani Försteri personaalselt Diego Maradonat katma alles siis, kui Saksamaa 0:2 taga oli. Aga oli juba hilja.

Kaks ei jää kolmandata. Kuigi 1990. aastal ei olnud Brasiilial selliseid staare nagu eelmistel kordadel,  läbiti alagrupp jälle täiseduga. Selle Brasiilia standardite järgi keskpärase meeskonna ees tõusis tee siiski püsti juba kaheksandikfinaalis, kus jäädi alla Argentiinale. Maailmameistriks tuli teenitult viimast turniiri eraldi võistkonnana mänginud Lääne-Saksamaa, kes aga oli alagrupis Kolumbiaga viigistades korra komistanud. Brasiilia aga jäi endale kindlaks. 2006. aastal neli võitu ja väljakukkumine veerandfinaalis Prantsusmaa vastu. 2010. aastal lubati kolme võidu kõrval endale mitte midagi otsustanud viimases alagrupimängus viik Portugali vastu ning langeti taas veerandfinaalis.

Nii ei ole juhtunud kaugeltki ainult Brasiiliaga. Samal 1990. aastal startis ka Itaalia koduseinte toel viie järjestikuse võiduga ning endale väravat lüüa laskmata. Poolfinaalis aga kaotati kahvatu mängu kiuste finaalini välja murdnud Argentiinale. Itaallased süüdistavad selles siiamaani Napoli publikut, kellest enamik  toetas kohaliku klubi ebajumala Maradona kultuse tõttu hoopis Argentiinat.

1986. aastal võitis paljude südamed kaks aastat varem EMil endast rääkima pannud Taani. Mehhikos võitsid tolle aja võib-olla võimsaimat ründetandemit Preben Elkjaer - Michael Laudrup omanud taanlased täiseduga tolle turniiri surmagrupi alistades Saksamaa, Uruguai ja Šotimaa. Kaheksandikfinaalis mindi ka Hispaania vastu 1:0 juhtima. Ometi leidus juba teist suurturniiri järjest blond hispaanlane, kes Taani muinasjutu lõpetas. 1984. aasta EMi poolfinaalis oli selleks viigivärava löönud keskkaitsja Antonio Maceda, nüüd Madridi Reali kesktormaja Emilio Butragueno, kes lõi ootamatult hoogu sattunud Hispaania koondise viiest väravast koguni neli ja imetletud taanlastele oli turniir lõppenud. Kuus aastat hiljem tuli Taani kaheksakümnendate aastate säravast tiimist hoopis tagasihoidlikuma meeskonnaga Euroopa meistriks.

2008. aastal kullasoonele sattunud Hispaanialt oodati suuri tegusid juba  6 aastat varem. Parimasse mängijaikka jõudnud 1990. aastate keskpaiga imelapse Rauli juhitud meeskond lõigi alagrupis 9 väravat ja võitis kõik kolm mängu. Kaheksandikfinaalis tekkis Iirimaa vastu tõrge ning Robbie Keane viigistas normaalaja viimasel minutil. Hispaania suutis siiski penaltiseeria võita ja hingas kergendatult, kuna veerandfinaalis ootas ees suure üllatusena nii kaugele jõudnud autsaider Lõuna-Korea. Paraku lõpetas Hispaania teekonna kodus mänginud korealasi soosinud egiptlasest kohtunik, kes rea muude kahtlaste otsuste kõrval jättis lugemata Joaquin Sanchezi igati määrustepärase võiduvärava. Seejuures oli Korea juba kaheksandikfinaalis Itaalia vastu kolmandast maailmast (seekord Ecuadorist) pärit kohtunikult olulist tuge saanud. Viktor Kassaid vihkavad Eesti koondise poolehoidjad võiksid nende mängude salvestusi vaadata ja mõelda, kas meile tollel 2011. aasta soojal novembriõhtul ikka tehti väga palju liiga.

Ka Euroopa meistrivõistlustelt leiab hiilgava alguse ja sellele järgneva kurva lõpu vahelist korrelatsiooni tõestavat materjali piisavalt.

2004. aasta turniirile saabus tiitlikaitsja Prantsusmaa täis otsustavust kahe aasta taguselt läbikukkunud MM-ilt kaasavõetud häbi maha pesta. Ja kuigi alagrupis lubati endale kahe võidu kõrvale viik Horvaatia vastu, ei pakkunud ükski ratsionaalselt mõtlev huviline Zinedine Zidane’i meeskonnale kaotust veerandfinaalis Kreeka vastu. Ometi kannatasid kreeklased kogu mängu kaitses ära, mängisid ennast mängu teises pooles korra peaga löögile ja võtsid 1:0. Täpselt sama tegi Kreeka poolfinaalis Tšehhi (siin läks vaja lisaaega) ja finaalis Portugali vastu ning sensatsioonide sensatsioon oligi sündinud.

2008. aasta EMi päevil oli Arjen Robbeni, Wesley Sneijderi ja Robin van Persie põlvkond oma võimete tipus ning ka Ruud van Nistelrooij veel täisjõus. Alagrupis kolm mängu, üheksa väravat, kolm võitu. Seejuures maailmameister Itaalia vastu 3:0 ning alati soosikute hulka kuuluva Prantsusmaa vastu 4:1. Kuigi tavapäraselt vigastusega kimpus olnud Robbenit ei riskitud veerandfinaalis Venemaa vastu koosseisu panna, ei oodanud just paljud, et Venemaa juhib pea kogu mängu, laseb van Nistelrooij’l küll lõpu eel viigistada, kuid jookseb lisaajal hollandlased puhtalt üle ning võidab 3:1.

Lõpetan siinkohal loetelu, kuna jätkamine läheks juba väga igavaks. Õnneks sellel turniiril selgelt domineerivat meeskonda seni ei ole. Loodame kaks päeva ilma jalgpallita kuidagi üle elada ning ootame huvitavat turniiri jätku. Ning kuigi play-offis lüüakse tavaliselt veelgi vähem väravaid kui alagrupis, tahaks, et seekord läheks vastupidi. 

Tagasi üles