Meenutus: Islandi suure ime tagamaad

Islandi koondislased (sinises) lõpuvile kõlades rõõmustamas. Foto: SCANPIX

Islandi jalgpalliimest on sel EM-finaalturniiril juba räägitud, aga pärast 2:1 võitu kaheksandikfinaalis Inglismaa üle on sobilik meenutada, kuidas nad on nii kaugele jõudnud. 

Islandist sai käimasoleva EM-finaalturniiriga kõige väiksem riik, kes kunagi EMil osalenud. 330 000 elanikuga Islandist sai ühtlasi ka esimene alla ühe miljoni elanikuga riik, kes finaalturniirile jõudnud. Vaatamata sellele ei ole Island Euroopa meistrivõistlustel mingisugune peksupoiss – islandlastel on väga korralikes klubides mängivad mehed ja vastu igasuguseid ootusi on jõutud juba EMil veerandfinaali.

Kui veel korra rahvaarvudesse süveneda, siis Islandi järel on väiksuselt järgmine EM-finaalturniiril mänginud meeskond samuti tänavu debüüdi teinud Põhja-Iirimaa, kelle rahvaarvuks on märgitud 1,81 miljonit. Enne tänavust turniiri oli rekordiomanikuks Sloveenia, kelle rahvaarv jäi 2000. aastal EMil mängides napilt alla kahe miljoni. Selles edetabelis oli seni teisel kohal Läti, kes 2004. aastal EMil mängides oli rahvaarvuga veidi üle kahe miljoni.

Seega paistab Island isegi väikeste jalgpalliriikide seas enda väiksusega silma. Vaatamata sellele on nende staarmängijad suutnud kodusaarelt välja murda ja jõuda klubijalgpalli mängima suurliigadesse. Tuntuimaks islandlasest mängumeheks on praegu Premier League’is palliva Swansea City üks liidritest Gylfi Þór Sigurðsson (26-aastane, poolkaitsja). Lisaks on neil mees inglaste Championshipis (27-aastane Aron Gunnarsson Cardiff City’s), Prantsusmaa kõrgliigas (26-aastane Kolbeinn Sigþórsson Nantes’is), Saksamaa kõrgliigas (27-aastane Alfreð Finnbogason Augsburgis), Itaalia kõrgliigas (31-aastane Emil Hallfreðsson Udineses), Venemaa kõrgliigas (29-aastane Ragnar Sigurðsson Krasnodaris) ja Šveitsi klubijalgpalli valitseja ridades (28-aastane Birkir Bjarnason Baselis). Unustada ei maksa ka eile pingile jäänud, kuid karjääri tipphetkedel Londoni Chelsea ja FC Barcelona põhitegijate sekka kuulunud 37-aastast ründajat Eiður Guðjohnseni.

Kuidas on aga väike Island suutnud «toota» nii palju häid jalgpallureid? Kuna sealne kliima lubab väljas normaalselt jalgpalli mängida vaid mõned kuud (sealne jalgpallihooaeg kestab vaid maist septembrini), siis otsustati saareriigis 2002. aastal põhjalikult muuta senist mustrit.

Toona suutis Islandi Jalgpalli Liit veenda kohalikke omavalitsusi kaasa lööma üleriigilises jalgpalliprojektis, mille tulemusena on karmi kliimaga Islandil tänapäeval 15 täismõõtmetes jalgpallihalli. Nimetatud hallide ülalpidamiskulud on jäänud kohalike omavalitsuste kanda ehk sealne jalgpalliliit ei ole pidanud end rahalises mõttes auti mängima ja nad saavad tegeleda ka muude projektidega. Teiseks pandi toona kõvasti rõhku treenerite koolitusele ja selle kahe aspekti tulemuste viljadena ongi paljuski kokku saadud praegune tiim. 

Lisaks sisehallidele on mõeldud loomulikult ka teist tüüpi platsidele – nii on riigis üle 20 välitingimustes asuvat kunstmuruväljakut ja üle 100 koolide juures asuvat miniväljakut. Kuna saareriik on jalgpalliväljakutest sisuliselt üle ujutatud, need on avatud kõikidele soovijatele ja sinna juurde pakutakse ka asjalikku juhendamist, siis kõige selle tulemusena mängitakse nüüd EMi veerandfinaalis Prantsusmaaga.

«Edu valem on see, et juba viie-kuueaastastel lastel on väga hea haridusega treenerid. Tänu sellele on meeskondade noortesüsteemid väga head,» põhjendas The Guardianile ka Islandi koondise nimekas rootslasest peatreener Lars Lagerbäck.

Kõigele sellele lisaks tuleb loomulikult kiita ka islandlaste võitlusvaimu, mis on omane just karmist kliimast tulnud inimestele.