Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2016/07/05/5579745t1hfd30.jpg)
Hiljuti järjestikku viis täispikka triatloni läbinud Rait Ratasepp mäletab siiani, kuidas sisetunne ütles talle neli aastat tagasi Tartu rattarallil, et need kolm või neli kukkumist, mida ta suures grupis sõites nägi, ei jää viimaseks.
Sisetunne ei valetanud.
Umbes viis kilomeetrit enne Otepääle jõudmist, kui kiirus küündis laskumisel üle 50 km/h, lendas Ratasepp ühtäkki asfaldile – koos ligi kümne saatusekaaslasega. Siiamaani pole selge, mis tolle külakuhja põhjustas. Kõik käis nii kähku.
Kui Ratasepp end püsti ajas – taevale tänu, luud olid terved –, avastas ta, et külg on kõvasti marraskil ja ratas puruks. Sõit jäi lõpetamata. Haavade paranemisele kulus mitu nädalat.