Balti turniiri needus – peame ootama 2038. aastani!

Eesti jalgpallikoondis

FOTO: Tairo Lutter

Indrek Schwede kirjutab ajakirja Jalka veergudel Eesti jalgpallikoondise needusest Balti turniiril ja kuulutab välja müüdikonkursi.

Tundub, et Eesti jalgpallis on puudu üks vägev müüt, ja siinkohal üritan lünka täita. Stsenaariumi laenan Portugalist. Mäletate ju: kui Lissaboni Benfica kaotas kaks aastat tagasi Euroopa liiga finaalis Sevillale, oli see nende kaheksas järjestikune kaotus Euroopa klubide karikavõistluste finaalis. Benfica viimane karikavõit on saavutatud 1962. aastal, kui meeskonda juhendas 1926. aastal Tallinnaski mängijana käinud Bela Guttmann. Kui ta pärast võitu palka juurde küsis, saadeti mees pipramaale ning ta lahkus klubist kurjakuulutava sajatusega: järgmise saja aasta jooksul ei võida Benfica mitte ühtegi Euroopa karikat! Nõnda ongi olnud.

Kahtlustan, et midagi sarnast on teoksil Eesti koondise ja Balti turniiri võiduga. Kui Eesti koondis 1938. aastal viimati Balti turniiri võitis, oli treeneriks Bernhard Rein. Toona oli treenerite võim väike, sest nemad ainult treenisid meeskonda, kuna koosseisu määras niinimetatud liidukapten, kelleks oli enamasti Eesti Jalgpalli Liidu esimees, sel juhul konkreetselt Ado Anderkopp. On väga väheusutav, et Bernhard Rein mingit maailmarevolutsiooni planeeris ja kehtivale süsteemile vastu hakkas, sest sama asi oli rahvusmeeskondadega kõikjal maailmas. Vaevalt kuulutas Rein: kui te mulle ei anna õigust meeskonda oma äranägemisel nimetada, ei võida Eesti Balti turniiri järgmise saja aasta jooksul. Põhjus peab olema mujal.

Võibolla on mängus Evald Tipneri solvumine. Vanameister sai esimeses mängus Leedu vastu vigastada ja vahetati 75. minutil Edmund Karbi vastu välja. Järgmises kohtumises Läti vastu ta platsile enam ei saanudki. Muuseas, huvitav paralleel: Tipner ei osalenud kahes emotsionaalseimas kodumängus – nimetatud Balti turniiril Läti vastu, kui terve Kadrioru staadion 12 500 pealtvaataja ees ja peaminister Kaarel Eenpalu taktikepi all Eesti hümni laulis, ja 1940. aasta kuulsas vastupanumängus; Mart Poom aga ei osalenud ajaloolises võidumängus Venemaa vastu 2002. aastal ega aasta varem ajaloolises MM-kohtumises Hollandi vastu.

Aga kui Tipner oli tõesti vigastatud, siis milleks solvuda? Äkki pani meeskonnale needuse peale hoopis ründeäss Richard Kuremaa, keda Eesti Spordileht ei valinud turniiri sümboolsesse koondisse? Just-just! Eesti Spordileht publitseeris turniirist ülipõhjaliku ülevaate ja urgitses asjapulkadelt välja nende sümboolse koondise. Meie liidukapten Anderkopp, liidutreener Rein, jalgpalliliidu juhatuse liige Oskar Koni, Evald Tipner, meie mängija Heinrich Uukkivi ning leedulaste liidukapten ja liidutreener ühes isikus Nikodemus Cerekas märkisid teiste seas ära ka Kuremaa. Märkimata jätsid Kuremaa üksnes Läti liidukapten Juris Redlichs ja meie jalkaliidu aseesimees August Lass. Ja mida teeb Eesti Spordileht, mis kuulutab, et tahab olla «sünteesiks ülaltoodud koosseisudest»? Ta kirjutab, et «Kuremaa aga tänavu ei ole see «hädaohu isa» ja «hädaoht ise», mis ta oli läinud aastal Tallinnas, Turus ja Königsbergis». Ning jätab meisterründaja oma koosseisust välja!

Eestlastest pääsevad sinna vasakkaitsja Elmar Tepp, vasakpoolik Ferdinand Murr, vasaksisemine Ralf Veidenam ja paremäär Georg Siimenson, kelle kiituseks ülistab väljaanne: «Siimenson kuulub järjekindlalt kardetavate meeste klassi. Vastase backidel ei ole võimalusi temaga nalja teha, ennem teeb seda Siimenson ise oma vastastega.»

Siimensoni olid oma üheteistkümne sekka valinud üksnes Redlichs ja Lass. Seega «sünteesis» Eesti Spordileht sümboolsesse koondisse kaks häält saanud Siimensoni ja jättis sealt välja kuus häält saanud Kuremaa, lisades esimest kiitva ja teist laitva kommentaari. Kas selline asi ei aja kopsu üle maksa? Kas selline asi ei ole sajatust väärt? Kas mitte Richard Kuremaa pole pannud Eesti jalgpalli Balti turniiridel needuse alla?

Müüdikonkurss alaku

Balti turniir ja selle võidu eest antav karikas on ainsad, mille Eesti koondis võib reaalselt võita. Me ei räägi siin ebaregulaarselt või ühe korra toimuvatest turniiridest: näiteks 2008. aastal võitis Eesti konkurentsis Moldova ja Leeduga Tallinna ja Kuressaare linnapeade karika.

Meie fännid on läbi taasiseseisvusaja ustavalt saatnud oma meeskonda Balti turniiridel lõunanaabrite juurde. Kuueteistkümnest turniirist (Eesti 2000. ja 2005. aastal ei osalenud) oleme viimast kohta suutnud vältida vaid kolmel korral, neist 2014. aastal Soome arvel. Meie fännide rahulolematus on mõistetav. Ikka tuleb meelde, kuidas teenekas fänn Papa ühel pressikonverentsil Magnus Pehrssoni sorava jutu peale tagapingil tüdinult puistas: «Ütle parem, millal me Balti meistriks tuleme?»

Tänavu oli vist esimene kord, kui esikoht eesmärgina ka valjul häälel välja öeldi. Esimeseks mänguks ei saanud me küll kokku priimakoosseisu, aga seda polnud ka Leedul. See näitab teada tõde: tasemelt suudame lõunanaabritega võrdsed olla vaid parima rivistusega. Kohe, kui kumbki pool peab toetuma oma teisele garnituurile, lööb naabrite kõvem kultuurikiht välja. Kuniks me oma varukoondislaste keskmist taset Läti ja Leedu omaga võrdsustada ei suuda, ei võida me ka Balti turniiri. Seniks aga võiksime korraldada müüdikonkursi teemal, miks me seda 78 aastat teha pole suutnud. Mina olen oma Kuremaa needuse versiooni esitanud.

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php

Tagasi üles