Kas kehv füüsis on Eesti naiste pallimängude suurim probleem?

Foto: Illustratsioon: Martin Perens

Mida teha, et mõni meie naiste pallimängukoondis jõuaks näiteks Euroopa tippu? Eesti naiste suuremate võistkonnaalade (võrkpall, korvpall, jalgpall) klubid ja rahvuskoondised on maailma ja ka Euroopa tipust kaugel, koduliigades mängitakse enamasti töö ja/või õpingute kõrvalt harrastaja tasemel, füüsise poolest jäädakse teiste riikide konkurentidest tihti maha juba noorteklassides.

Naissportlaste üldfüüsiline seisund on ebamugav ja tundlik teema, millega treenerid tihti ei taha või ei julge tegeleda: mängijad solvuvad, harvem aga langevad sootuks teise äärmusse ja tekib toitumishäire. Samas tunnistavad juhendajad, et kui tahta spordis tulemust saavutada, on selle esimene eeldus füüsiline võimekus ja praegu on olukord üsna nigel. Postimees vestles eri alade treenerite ja sportlastega, et välja uurida, kui suur probleem see on ja mida asja parandamiseks teha saaks.

Andrei Ojamets, võrkpallitreener

Eelmine Eesti rahvusnaiskonna juhendaja, aastaid tagasi ka tollast Eesti esiklubi Pärnu naiskonda treeninud Andrei Ojamets ütleb, et olukord on kurb. «Füüsise pool vajab kõvasti arendamist, kui tahta tänapäevase mänguga kaasas käia, tuleb see korda saada. Kui vaadata Eesti liigat ja Balti liigat, siis viimaste aastate meister Kohila on ainus erand, kus see pool kriitikat kannatab, teised on täielikud amatöörid. Ja vahe koduliiga ning piiri taga pallijate vahel ei tohiks nii drastiline olla,» sõnab Ojamets.