Visnapuu kokkuvõte U20 korvpallikoondise hävingust

Indrek Visnapuu. Foto: Peeter Langovits

Eesti U20 korvpallikoondis teenis EMi B-divisjoni turniiril 5 kaotust ja 1 võidu ning lõpetas kokkuvõttes 19. positsioonil. Koondise peatreener Indrek Visnapuu esitas turniiri järel ülevaate juhtunust Basket.ee vahendusel.

Visnapuu esitas punkthaaval ise oma märkmed:

 ¤ Esiteks toon välja EMi ülimalt ühtlase taseme. Tagantjärgi väidan, et oli kaks-kolm meeskonda, kellest iga ilmaga paremad oleme. Ühega neist ka kohtusime – Kosovoga ning ka võitsime kindlalt.

¤ Teiseks meie väga ühtlane alagrupp (Poola, Venemaa, Valgevene, Island). Island, nagu teame, oli lõpuks finaalis, Poola oli kuues, Venemaa üheksas. Meie alagrupi tiimid võitsid play-off’is kaheksa ja kaotasid neli kohtumist. Vaatasin: neljast kaotatud mängust üks oli ühepunktine ja üks Islandi lisaajakaotus finaalis Montenegrole.

¤ 1996.-1997. aastad olid sündivuse poolest väga viletsad ja need aastakäigud ka korvpallis hõredaimaid.

¤ Neljandaks mängisid selles koondises põhirolli 1997. aastal sündinud poisid ehk aasta konkurentidest nooremad. Ka see mängib rolli.

¤ Poleemika tekitaja üldsuse silmis, millega olen ka nõus, oli tasavägiste mängude kaotamise «oskus».

¤ Esimene mäng Venemaaga... (47:41 eduseisust kaotus õnnetu viimase veerandiga 49:61 – toim.). Me ei tabanud kusagilt...See kaotus, usun, vajutas kogu turniirile tugeva pitseri, kuigi «masti maha» otseselt ei võtnud. Meie enesekindlus oleks selle võidu korral hoopis teistsugune olnud. Kuid EM-analüüsi ei saa üles ehitada oleksitele.

¤ Kahe põhimängija puudumine (Kotsar, Valge) ning paari mängija pikema vigastuspausi pealt tulek (Soodla, Jürjens, Pajumets).

¤ Paar kontrollmängu jäi puudu (oli kuus). Täiskoosseisus saime teha läbi vaid kaks mängu.

¤ Ja nüüd siis see kauaoodatud Armeenia-kaotus. Alustan samuti sellest Steven Enochist, Connecticuti ülikooli mängijast (viskas 30 punkti, võttis 15 lauapalli). Armeenias ta käinud ei ole. UConi ülikool on aga USAs umbes 25 parema seas. Tegija.

Riikide suhtumine oma rahvuskoondisse on erinev. Kui Armeenia koondis koju lendas, siis sõitis vaid seitse mängijat Jerevani (võib lisada, et samal printsiibil on näiteks Aserbaidžaani naiste võrkpallikoondis tõusnud maailma tippu – toim.).

¤ Lühidalt, miks me kaotasime? Sundimata pallikaotused enamuses mängudes, oma praak, nõrk visketabavus.

¤ Koosseisust. Puudus tasakaal liinide vahel ning see oli tugevalt ääremängijate poole kaldu – võrdluses tagamängijatega. Tsentrit meil polnudki, Heivo Parrol mängis vaid episoodiliselt.

¤ Tagamängijate rotatsioonis oli selgelt vähe mängijaid. Valge puudumine oli valus.

*       *       *

Visnapuu jätkab mõningate positiivsete aspektidega, mis ta turniirist silma ja kõrva taha pani.

¤ Jättes viimase võidumängu kõrvale, siis kaotasime eelmised viis mängu kõik 2-12 punktiga. Keskmine kaotus oli neis viies mängus 5,8 punkti. Meil polnud ühtegi nö lagunemist mängu lõikes, kuid veerandaega osas küll.

Järgmisele mängule tulime iga kord nagu esimesele mängule, võitluslikult. Ükski kaotus eraldi ei murdnud meeskonda, mida iga muu võistkonnaga oleks võinud juhtuda. On väga tavaline, et sellisel foonil mingil hetkel meeskond kukub kokku. Meil seda polnud.

¤ Füüsilist allajäämist vastasele polnud. Sageli vastupidi. Olime väljakul agressiivsem ning kõrgema intensiivsusega meeskond.

¤ Statistika järgi tekib küsimus, miks me edukad polnud. Näiteks keskmiselt endale lastud punktide osas olime kõrgel kohal, niisamuti üsna esiotsas lauapallide ja korvisöötude skaalas.

¤ Positiivne on kindlasti, et mõningate meie mängijate vastu tunti väljast huvi. Need on: Hermet, Tamm, Soodla ja Kirves. Pisut oli minu jaoks üllatav, et Jurkatamme polnud selles reas.