/nginx/o/2016/07/27/5662841t1h6c15.jpg)
Postimehe ja EOK koostöös valminud olümpiarubriigis jagab oma olümpiamälestust anekdoodimeister, spordisõber ja olümpiafänni Valdo Jahilo.
«Sel aastal, kui Olümpiamängud Tallinna jõudsid, olin ma saanud 8-aastaseks. Mul oli juba oma jalgratas Školnik, millel suutsin suuremate kukkumisteta sõita, blondid juuksed ja täiesti kohutava lõikusega potisoeng.
Sel päeval, kui Piritale olümpiatuli pidi jõudma ning see läidetama, olime isaga juba tunde enne õiget aega kohal. Ainus, mida mäletan, oli meeletu rahvasumm. Nii bussis, millega Piritale sõitsime, kui ka kohapeal. Kõik olid nii paganama pikad ja ma ei näinud kuidagi nende tagumike ja selgade tagant, mida nad seal kõik vahivad ja ootavad.
Meie olime leidnud koha vahetult enne Pirita jõge, Velodroomi ja Pirita maantee vahelisel rohealal. Ligemale miilitsad inimesi ei lasknud ja ainult sealt oli lootus oma silmaga näha, kuidas olümpiatõrvik meist mööda liigub ja siis seal all väikesel platsil süüdatakse.
Et maanteel toimuvat näha, olid mõned julgemad ja osavamad üritanud ronida noorte mändide otsa. Seal neil siiski pikka pidu polnud, sest miilitsad, kellest oli pealtvaatajate ja maantee vahele moodustatud tihe rivi, käskisid neil alla ronida. Julgeolekuoht. Et äkki keegi inimestest näebki midagi ja kaetab selle ära.
Jaga sinagi oma olümpiamälestust Olen Olümpiafänn Facebooki lehel ja võit võita vinge LED teleri!
Siis tõstis isa mind oma kukile. Ja siit oli vaade juba palju parem. Nägi uut TOPi ja isegi tükikest merd. Äkki käis inimsummast läbi kahin – mööda sõitsid esimesed vilkuritega mootorrattad. See tähendas seda, et tuli polnud enam kaugel. Isa tõusis ühe jalaga kõrgema äärekivi peale ning püüdis seal niiviisi ühel jalal balansseerides ja mind kukil hoides veidikenegi meie vaatenurka parandada. Ja ulatas mulle oma Zenith fotoaparaadi. Et kuule, sa oled seal kõrgemal – kui tuld näed, siis vajuta.
Jessas! Kaks maailma kõige ägedamat asja ühe päeva jooksul: kõigepealt sain lõpmatu aeg isa kukil istuda ja siis veel tema aparaadiga ISE pilte teha! See oli privileeg ja ülesanne, mida ei tohtinud nässu keerata. Fotoaparaadis polnud klõpse ju niisama raisata! «Nüüd!» käsutas isa altpoolt. Vajutasin päästikule aina uuesti ja uuesti. Isa kõikus ka veidi ja nii oli päris raske kätt väristamata aparaati hoida. Ja ma tahtsin ju oma silmaga tuld näha, mitte seda kõike läbi mingi lukuaugusuuruse pilu piiluda!
Lõpuks väsis isa ära, tõstis mu kukilt maha ning vaatas fotoaparaati. Sinna oli veel vaid üks kaader jäänud. Selle kulutas ta minu peale, kui poseerisin juba lahkuvate inimeste taustal. Ühestki minu klõpsitud fotost suurt asja ei saanud. Päris hästi olid peale jäänud taevas koos pilvedega ning ka mõned tänavavalgustuspostid. Ainus korralik pilt, mis sellest ajaloolisest päevast välja tuli, oli isa tehtud viimane kaader minust. See oli palju tähtsam kui mingi tõrvik ja tule süütamine. Sest sain kogu pika ja nii olulise päeva oma isaga kahekesi veeta.»