Olin sellel ajal ametis Eesti Kergejõustikuliidus peatreenerina ja seeläbi sain olla Pekingi OMil ka meie kergejõustikukoondise juht. Päevad olid täis erinevaid toimetusi, sealhulgas tuli enne võistluste algust kindlasti käia kohal ka erinevates treening- ja võistluspaikades, et sportlastele treeneritele kohapealsetest oludest hiljem ülevaade anda.
13. august oli see päev, kui umbes ühe tunni jooksul oli võimalus tutvuda Pekingi Olümpiastaadioniga. Staadioni abiruumide ja võistluspaikade tutvumise kõrvalt kasutasin juhust ja lasin ennast pildistada peatribüüni ees oleval autasustamise pjedestaalil. Olin esimene eestlane, kes Pekingi olümpiastaadioni pjedestaali kõrgeimal astmel seisis. Loo kulminatsiooniks on aga see, et 4 päeva hiljem seisis täpselt sama kohapeal, olümpiamängude pjedestaali kõrgeimal astmel, olümpiavõitjana kettaheitja Gerd Kanter!
Minu jaoks isiklikult on Gerdi olümpiavõitjaks tulek oluline ja eriline eelkõige seetõttu, et sain olla olümpiavõidu sündimise juures… ja seda kõike 19. augustil 2008. aastal, päeval, kui tähistasin ka oma kolmekümnendat sünnipäeva. See ei lähe meelest!»
Jaga sinagi oma olümpiamälestust Olen Olümpiafänn Facebooki lehel ja võit võita vinge LED teleri!