Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/08/01/5678253t1h5d10.jpg)
Postimees koostöös Olen Olümpiafänn Facebooki grupiga kogub Eesti inimeste erilisi olümpiamälestusi. Jagame teiega valikut esimese nädala jooksul kogutud põnevamatest ja erilisematest lugudest. Iga loo autor saab Eesti Olümpiakomiteelt kingituseks maskoti. Oma olümpiahetki saab jagada kuni 05. augustini! Peaauhinnaks on vinge LED televiisor.
Autor: Eenre Ener
Alati meenub mulle Sarajevo taliolümpia 1984. aastal,kui olin 11-aastane ning tookord juba tõelise spordifännina suutsin ma kõigil päevadel, mil kanti üle murdmasuusatamist, teha koolist poppi, kusjuures igal päeval oli ka eri põhjus, kuidas ma olümpia arvelt koolist kõrvale hiilisin!
Vanemad said põhjusele pihta päris varakult, kuid ei takistanud ka erinevate karistustega mind oma tolleaegsetele suurtele iidolitele nagu Marja-Liisa Hämäläinenile, Gunde Svanile ja Thomas Wassbergile kaasa elamast! Aastaid hiljem kirjutasin samas koolis sellel teemal kirjandi, kuidas ma suutsin kümme päeva poppi teha ning võitsin sellega E.Vilde päevadel kirjandivõistluse.
***
Autor: Jaanus Kriisk
Käisin oma tütre Triinu ja poja Veikoga Pekingi olümpial Gerd Kanterile ja teistele Eesti sportlastele kaasa elamas. Olime Pekingis kaks nädalat, põhimõttel nädal Hiinat ja nädal olümpiat. Vägev riik, vägevad olümpiamängud. Nägime oma silmaga Gerdi kullaheidet, tema 100 m jooksu kui ka autasutamist! Oli tõesti võimas tunne. Aga sellega lugu Gerdi võiduhetkest meie perele veel ei lõppenud.
Kuskil paar nädalat hiljem võttis minuga ühendust üks meie tubli spordiajakirjanik ja ütles, et oleme kogu perega rahvusvahelises spordipressis üleval. Nimelt jäädvustas Associated Press (AP ka Gerdist ühe pildi koos Eesti fännidega kui ta auringi tegi. Ja tõesti, pildil olen mina just plaksu ära andnud ja Veiko just andmas, tütar Triinu taamal mõnusalt naeratamas. Ehk võib-olla oli see meie pere hetk olümpial ja ka rahvusvahelises spordipressis! Meeldiv mälestusasi kogu eluks igal juhul! Aasta hiljem külastas Gerd meie kodu Tartus ja allkirjastas igaühele pildi oma sõnumi ja allkirjaga!
/nginx/o/2016/08/01/5678321t1hd4d2.jpg)
***
Autor: Tarvo Välba
Esimene mälestus on seotud Allar Levandi sõiduga Calgarys. Edasi tulevad juba paljude poolt mainitud Erika Salumäe kuldsed sõidud 1988, 1992 ning Erki Noole võit. Võib ütelda, et kõige erilisem on seni olnud Londoni OM 2012, kui sai kohal käidud seda melu kaemas ning staadionil Gerdi medaliheitlust vaatamas. Siinkohal väike mälestus pildi kujul, kus kõik sangarid koos.
/nginx/o/2016/08/01/5678259t1h6922.jpg)
***
Autor: Kristiina Ilsis Laur
Minul on üks lahe mälestus, mis tõenäoliselt jääbki kõige toredamaks olümpiaga seotud mälestuseks ja usute või mitte, see ongi seotud televiisoriga (nii seda tol ajal kui kutsuti).
Igatahes hetkel olen ma 30 ja see mälestus pärineb ajast kui ma olin 10-aastane. Elasime oma perega maal. Lisaks meile elas selles majas veel minu onu ja vanaema. Selleks suveks olid kindlad plaanid remontida pool maja ja muudki aiatööd oli vaja ära teha. Aga oh häda, USAs, Atlantas, olid samal ajal ju toimumas ka suveolümpiamängud.
Meie õega vaatasime kogu seda remonti, aiatööd vs olümpiamängud saagat pealt ja imestasime, mis neil täiskasvanutel viga on. Remondi tegemiseks tassiti tuba tühjaks, aga telekas jäeti tuppa. Pandi tapeeti või värviti, koguaeg oli meestel kael viltu televiisori poole; mindi järgmisesse tuppa remonti tegema - jälle võeti telekas kaasa. Mõnel päeval olid aiatööd, siis lasti teise korruse aknast antenniots alla ja telekas viidi õue. Ei möödunud ühtegi päeva, mil kõige olulisem pereliige - televiisor oleks kuhugi maha jäänud.
Tagasi vaadates on tegelikult väga lahe mõelda, et olümpiafänlus oli niivõrd tugev. See jättis ka meile oma jälje - siiani on kuidagi eriti hea tunne kui olümpia on täies hoos, telekommentaatorid on hoos ja isegi kui mõni ala mind ei huvita, ikkagi peab telekas mängima.
/nginx/o/2016/08/01/5678345t1h86cf.jpg)
***
Autor: Alis Laan
Oleme juba 6-aastaselt onu Kauriga (takistusjooksja Kaur Kivistik - toim) suured olümpiafännid. Suvel õues mängimise kõrval leidsime end aeg-ajalt teleka eest. Eriti huvitas meid kergejõustik. Enne ala algust, kui sportlast tutvustati küsisime teineteiselt «milline sportlane Sina tahad olla?» ja valitud sportlasele hoidsime pöialt. Alati pärast ülekande lõppu jooksime õue ja imiteerisime spordialasid ja sportlaseid.
Suuremaks kasvades vaatasime ikka olümpiamänge Kauriga koos. Kuna käisime siis juba kergejõustikutrennis, teadsime rohkem spordimaailmast ja sportlaste hooaja tulemustest. Seetõttu lihtsalt «valimine» asendus panuste tegemistega. Raha ega asju me panuste vahele ei pannud, pigem oli see meie omavaheline lõbu. Lisaks kergejõustikule püüdsime panuseid teha ka teistele aladele. Veel vanemaks saades lisandus panuste juurde ka tulemuste ennustamine.
/nginx/o/2016/08/01/5678257t1hd305.jpg)
2012. aastal käisime kohapeal Londoni olümpiamänge vaatamas. Staadionil istudes tegime panuseid ja tulemuste ennustamist. Analüüsisime ka sportlaste tehnilist sooritust. Olles igapäev spordimaailmas, teadsime sportlaste hooaja tulemusi, vigastusi ja sooritusvõimeid. Olümpiamängude külastamine inspireeris meid mõlemaid rohkem enda unistusi täitma. Mäletan väga hästi, et istusime küljetribüünil, kõrgushüppe juures, kui algasid 3000m takistusjooksu stardid. Istusin Kauri kõrval ja küsisin: «Mida sa tunned?» ja ta vastas «Ma tahaks ka seal olla.»
Anti stardipauk ja Kaur siblis toolil. Vaatasin teda külje pealt ja nägin, kuidas ta jalad käisid vaikselt kaasa, kui sportlased staadioni peal hüppasid üle takistustest. See on see emotsioon mida sa saad siis, kui sa tead et sul on ainult mõned sekundid või minutid olümpialepääsust puudu. Tribüünil istudes näed enda ümber neid tuhandeid inimesi, erinevast rahvusest, erinevate lippudega. Ega ma ise ka tegin peaga kaasa, kui kaugushüppajad pakult ära tõukasid. Keha läbisid libilkad, tahtsin ka tunda seda lennu tunnet ja puudutada seda liiva.
/nginx/o/2016/08/01/5678253t1h5d10.jpg)
Emotsioonid-emotsioonid, kõik on rõõmsad, elavad kaasa. Londoni olümpiamängude puhul oli väga hästi ülesehitatud olümpialinnak ja pargikesed, kus oli võimalust otseülekannet vaadata. 100 meetri jooksu finaali päeval olime meie Hyde Parkis, kuhu oli üles pandud suur ekraan. Meie ees, 4 meetri kaugusel, olid Jamaica fännid. Pärast Usain Bolti võitu käis nende seltskonnas suur tants ja laul ning nendega liitusid ümberkaudsed inimesed. Pärast oli rõõmustav seltskond veel suurem ja suures ringis tehti tantsu. Terve London rõkkas Jessica Ennise kulla üle. Üleüldse oli igal pool Jessica Ennise pilte, reklaame jne.
Olime Londonis tervelt 7 päeva. Selle aja jooksul tundsime end osana sellest suurest sündmusest. Käisime igapäev «Estonia» särkidega ringi ja meist tehti pilti ja tuldi rääkima. Sõna «sport» ja «olympic games» oli iga teine sõna, mida kuulsid mööda kõndivate inimeste suust. See oli võimas emotsioon, mida kindlasti tahaks uuesti kogeda. Olümpiamängud ühendavad rahvast!
Võib öelda, et tänu olümpiamängudele on minu onu Eesti parim takistusjooksja. Ka mina oleksin tippsportlane, kui ei oleks valinud lisaks teist eriala. 2012. aasta olümpiamängud andsid Kaurile tõuke ja kindla sihi osaleda Rio olümpiamängudel, kahjuks jäi sellest nii vähe puudu. Riosse sellel aastal emotsioone koguma ei sõida, aga äkki nelja aasta pärast, et siis juba tribüünil mitte enam Kauri siblimist vaadata, vaid talle täiega hingega kaasa elada.