Eile koorisin sibulaid, homme jooksen olümpial

Jaak-Heinrich Jagor Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kes tahab sibulaid koorida?

Jaak-Heinrich Jagor tahtis. Alati, kui võimalik oli. Sest siis sai vähemalt tunnikese istuda. Ülejäänud aeg tuli nagunii veeta püstijalu, nädalas kokku ligi 30 tundi, neist paljud öösiti. Ta töötas Tartu kesklinna kiirtoidukoha Metro võileivameistrina, teenides kuni 350 eurot kuus. Seda raha oli hädasti vaja, et sõita soojale maale treeninglaagreisse.

Jalgu tuli aga hoida, olgu või lühikeseks ajaks, tunniks, ja sibula silmavee arvel, sest neid läks vaja järgmisel päeval trennis. Ehkki töökoha öised seisutunnid andsid lõpuks niivõrd tunda, et kui Jagor varahommikul kella kuue ajal magama heitis, segas vere jõuline tukslemine säärtes pikka aega uinumist.

Seetõttu küsisid Triitoni sulgpalliklubi lapsed, kellele Jagor üldkehalist trenni läbi viis, nii mõnigi kord, miks juhendaja loppis näoga on.