/nginx/o/2011/01/26/505523t1h1cf3.jpg)
Toomas Nurmsalu vaatab Tehvandi K90 hüppemäel oma poja Kaarli esimest treeninghüpet ja laseb pärast viimase maandumist häälepaelad valla: «Kurat küll!» Mõtlete, et hüpe oli kehv? Eksite rängalt.
Kas Nurmsalust saab uus Levandi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Nurmsalu sätib parema käega mütsi otseks, vaatab alla kaugusesse ja ütleb porisedes: «Ei ole treeninghüppel sellist kaugust vaja! Kaarlile on seda mitu korda öeldud! Aga ta ju ei kuula!»
Noore Nurmsalu hüpe oli taas kord liiga … hea. Treeninghüpete ajal ei aeta taga pikkust, vaid pigem head tehnilist sooritust. Nurmsalu aga venitas hüppe võimalikult pikaks. 98,5 meetrit oli konkurentsitult päeva pikim.
«Karla selg on ju ka selline, nagu ta on. Mõni aeg tagasi ei saanud ta üldse hüpata, sest köhis selja paigast ära. Nüüd on kõik küll korras, aga riskida ei tasu,» sõnas Toomas Nurmsalu ja raputas mõtlikult pead.
Vana kombinesoon
Ülearu pikki hüppeid ei taheta konkurentidele näidata. Pole neil tarvis teada, mis viimast aastat juunioride klassis võistleval Nurmsalul sees.
«Ega teised ju ei tea, et meil on suusad määrimata ja Kaarlil on vana kombinesoon seljas. Kui tal võimalik oleks, siis ta tõmbaks sinna kääridega isegi augu sisse. Mõistate – see on selline psühholoogiline mõjutamine. Treeningul võimalikult vähe, aga siis võistlustel paned kõik välja!» lagistas Toomas Nurmsalu enesekindlalt naerda.
Et Kaarel Nurmsalu on juunioride MMil üks eestlaste suuremaid medalilootusi, näitab juba seegi, et esimest korda elus on tal korralik hooldemeeskond. Nagu Toomas Nurmsalu ütles, on see tõeline luksus. Varem on suuskade määrimine jäänud tema enda hooleks.
«Viimasel võistlusel määrisin kella kolmeni öösel suuski. Tunnistan ausalt: Kontinentaalkarikal jäigi Karla esikoht puhtalt minu taha,» nentis Toomas Nurmsalu ja võttis poja seisundi kokku: «Ausalt öeldes pole praegu ühtki asja, mis oleks halvasti. Ma valetan, kui ütlen, et me ei oota siit medalit.»
Sama tunnistas Kaarel Nurmsalu. Nii tema murdmaa-, kui ka hüppevorm pidavat korralik olema.
Seda on näidanud ka senised ametlikud treeningud, kus Tamsalust pärit noormees kõige kaugemale on hüpanud. «Siin on võimalik ajalugu teha,» ütles Nurmsalu, viidates Ago Markvardtile ja Allar Levandile. Markvardt võitis 1989. aastal juunioride MM-pronksi ja tuli NSV Liidu koondisega (1988 ja 1989) kahel korral pronksile. Levandi tuli 1985. aastal NSV Liidu koondisega maailmameistriks, kaks aastat hiljem võitis aga pronksi.
«Samas on ka võimalus täielikult põruda. Hüppemäel keerab vanajumal mulle selja, üksnes minu hüppe ajal puhub vastutuul ja ongi kõik. Siis pole enam midagi teha,» jätkas Nurmsalu mõtlikult.
Tema jaoks on kõige olulisem enne võistlust mitte üle mõelda. Mitte endale liigseid pingeid peale panna. Siis pidavat kõik korras olema. «Möla võiks võistluste ajal võimalikult palju olla, siis ei tekigi aega mõtlemiseks. Praegu on hea – koondises on mitu noort ja nendega saab lõõpida,» muigas 19-aastane Nurmsalu.
Konkurents on juunioride klassis tihe. Kindlateks favoriitideks on sakslane Johannes Rydzek ja norralane Ole Christian Wendel. «Wendel on juunioride klassis konkurentsitult parim suusataja. Talle murdmaal juba naljalt keegi vastu ei saa. Siin ongi praegu nii, et on neli väga tugevat ja siis kolm lihtsalt tugevat,» sõnas Toomas Nurmsalu.
Magab nagu nott
Eestlase jaoks on oluline enne 10 km vabatehnikasõitu võimalikult turvaline edu sisse teha, sest murdmaal kipub ka minutiline vahe sulama kui varakevadine lumi.
Juhul kui unistuste medal õnnestub juba täna võtta, teeb Nurmsalu kaasa ka suusahüppevõistlusel. Kui aga mitte, keskendub ta vaid laupäevasele kahevõistluse sprindile.
«Tegelikul ma ise olengi mõtteis pigem laupäevasele sprindile panustanud. Loomulikult pühendun täielikult ka homsele (tänasele – toim). Eesmärk on ikka üks: võtta medal ära,» sõnas Kaarel Nurmsalu.
Võistlusolud pidavat teda aga tänagi soosima. Ilmateade lubab 20 miinuskraadi ja see tähendab, et rada on kui raudtee, pinnas kõva ja vahed ei tohiks väga suureks minna.
«Kui saaksime soovida ükskõik millist ilma, siis sooviksimegi just sellist,» sõnas Toomas Nurmsalu, kes enda sõnul pole võistlusärevuse tõttu juba kahel päeval magada saanud.
Kaarel Nurmsalu seevastu aga magavat kui nott: «Võimalik, et olen unes isegi medalivõitu näinud, aga ma ei mäleta seda. Tavaliselt ma ei mäleta oma unenägusid.»